Aastakene hakkab jälle lõppema.

Täiesti õudne kuidas aeg läheb. Jälle on kohe käes aasta viimane kuu. 

See aasta on olnud minu jaoks üle kivide ja kändude minek. 

Aasta algus oli selline tavapärane ja mingis mõttes ka kurb, sest meie jaoks oli seal üks kaotus, 

millest ma üldiselt väga rääkinud ei olegi ja ei räägi ka. Seega see teema jääb sinnapaika. 

Mai lõpul käisin ma operatsioonil millega ma ülirahul olen, et ma selle lõpuks ära tegin. 

4-aastat kannatamist sai lõpu ja elu on lill. Esiteks ma ei pea süües mõtlema, et äkki ma hakkan jälle valutama. Teiseks, ma tunnen ennast paremini. 

Suvi 2017 oli väga bueno. Esiteks veetsime me peaaegu kõik oma nädalavahetused Peipsi ääres ja avastamise veel ühe ülimõnusa koha kuhu kindlasti ka järgmisel suvel lähme. Üldse see suvi oli kuidagi eriti mõnus ja kui üldiselt me väga ujuda pole suviti saanud, siis seekord saime küll ikka korralikult vees käia. Veehull Hugo sai ka veerõõme nautida. 

Suve lõpul suutsin ma korra ka depresioonis olla. Masendus muutus kohati nii hulluks, et ma mõtlesin, et kas ma üldse pean siin olema?

Korra ka plahvatasin aga õnneks peale seda kuidagi paranes kõik minu enese jaoks. 

Need koledad mõtted kadusid ära ja asendusid motivatsiooniga. 

Ma olen hetke seisuga juhiabi praktikant , seda siis veel mõned kuud, siis juba vast ametlikult.

Me loome Kosele lastehoidu mis esialgsetel andmetel peaks valmis saama Mai kuuks aga loodetavasti saab varem. Vähemalt me näeme praegu vaeva selle nimel, et ruumid varem valmis saada. Ma ise arvan, et me saame ka. 

See kõik on kuni praeguseni aega võtnud 1,5 aastat, et jõuda siia punkti kus me praegu oleme. 

Sel aastal on positiivne ka see, et Hugo käis lasteaias isegi sügisel ilusti mõned kuud. Ilma, et oleks haige olnud. Nüüd muidugi on seis selline kus ta on juba pikemat aega mul kodus. 

Ega ma enda tervise üle ka väga rõõmustada ei saa. Eelmisel nädalal olin kõhugrippis ja sel nädalal nohus-köhas. Tuleks see lumi juba maha...siis kaoksid haigused. 

Sel aastal tegime me ka miskit esimest korda. 

* Käisime telkimas- otsustasime , et lähme esimest korda perega telkima.Ei ole me Mardiga kahekesi käinud ega siiani julgenud koos Hugoga telkima minna. Minu hirm oli see, et väike frukt äkki ei maga telgis. Aga 2 ööd telgis ja Huuks magas ideaalselt. Talle lausa meeldis telkida. Eks järgmisel aastal tuleb uuesti minna, sest isegi jäin rahule.

*Esimene kinokülastus- Käisime esimest korda Hugoga kinos,õde oli ka koos meiega. Vaatasime Autod 3. Ütleme nii, et ei ole mitte mingisugust tahtmist uuesti minna kinno. Ühe kohapeal ei püsi. 3D prillid lõhkus ära- ma mõtlesin, et mind viiakse nüüd kuskile pimedasse tuppa. Igatahes-ei kipu väga uuesti. Samas võib-olla nüüd juba oskaks kinos olla, kui korra ära käidud on. 

See aasta on olnud täis rõõmu ja pisaraid. Ma loodan, et see aasta lõppeb rõõmsalt ning uus aasta tuleb juba veel parem! 

Kaunist jõulukuud Teile ning meeleolukat vana lõppu! 

Poeg -4

Vaatasin, et minu viimane postitus siia oli 30.06. 

Mul lihtsalt ei olegi enam seda aega , et siia nädala kasvõi korra üks postitus visata. 

Täna ma otsustasin natukene kirjutada. 

Neli aastat tagasi täna sain ma teada, et ma lähen 4 päeva pärast sünnitama. Ehk siis kutsutakse sünnitus esile. 

Hugo oleks pidanud tegelikult juba 13.oktoober sündima aga vot , kange nagu ta on, ei kavatsenudki ta kõhust välja pugeda. Ma mäletan hästi seda ootust ja lootust, et äkki tuleb juba täna, äkki homme? Eks lootus on lollide lohutus aga eks nagu siin elus ikka, ei lähe kõik plaanipäraselt. 

Kes teab, kes mitte aga üldse kohe ei läinud plaanipäraselt. 

Eks need emotsioonid kerkivad alati selle päeva eel ning peale esile ja peab tänama ingleid/imet ( mis iganes), et see väike ime üldse meiega on.

Nagu öeldakse ning minu elus see ka paika on pannud " mis ei tapa, teeb tugevaks". Ma imestan siiani, et ma pean ikka kange mutt olema, et selle kõige üle elasin nii ,et pärast veel normaalne olin. 

Nüüd ta meil on siin, kohe kohe nelja aastane Hugo . Minu kõige kallim varandus. Tema on see kes paneb elus edasi minema ja käituma teatud olukordades teisiti. 

Eks ta on meil paras kange põikpea , kes nii lihtsalt alla ei anna aga ta toob oma olemusega minu ja oma isa ellu nii palju rõõmu ja õnne, et oleks patt teda mitte tänada olemasolu eest. 

Vahel ma mõtlen tagantjärgi , et kui teda ei oleks, siis oleks elu nii igav. Ta annab seda särtsu aga samas ajab hulluks ka. Kui tekib vajadus ta meie vahele ööseks magama võtta, siis alati on tunne, et meie vahel magab purjus kaheksajalg kes otsib terve öö oma autovõtmeid taga, ajab närvi aga ku*at see on nii armas. Tal on omad vead aga selle kõigega ajapikku harjub ära. Fakt on see, et ta on meie päikesekiir. Kui ta on lasteaias ja ma sel ajal juhtun ise kodus olema, siis ma lihtsalt ei oska ilma temata olla. Kohe on tunne, et midagi on puudu. 

Ma olen harjunud nüüdseks ära sellega, et ma olen Ema. Ema igas-mõttes. Mul on keegi kes vajab mu toetust ja armastust kasvõi öösel kell 03.00. Kui kostub öösel voodist " emme......mul on tekk kadunud", siis see on asi mille peale lihtsalt ei saa vihastada.

Kui ma olin temaga peale sünnitust haiglas ja ta lõpuks enda juurde sain , siis üks öö teda kallistades lubasin ma talle, et ma "kaitsen  ja hoian teda alati" , see lubadus on miski mis aitab mul keerulistes olukordades toime tulla, mis aitab mul otsustada ja panna teda esikohale. Mis hetkel kui ma omadega kokku jooksen ning talle sõnadega või häälega liiga teen, tuletab meelde, et see pole õige, ma olen lubanud teda kaitsta ja hoida ning seda ma ka teen. 

Mul on au olla sellise lapse ema, mitte mina ei õpeta teda vaid tema õpetab mind. See on mulle nelja aastaga selgeks saanud.

Ma ei ole enam see inimene kes ma olin 5-aastat tagasi. Ta on mind muutnud ning ma loodan, et paremuse poole.

Aitäh kallis laps, et olemas oled! 

Ma loodan, et su sünnipäev tuleb vägev, arvestades, et emps on juba praegu paanikas seoses su peoga. 

Musimops :*

Nädal peale sapipõie operatsiooni

Natukene üle nädala on nüüd operatsioonist möödas. 

Ma ei liigu enam nagu vana inimene ammu aga tunda annavad õmblused siiani. 

Reedel lähen õmbluseid ära võtma ehk saab siis inimese moodi pesus käia. 

Kuna ma olen see igapäevane peseja enne magama minekut, siis see plaastrite ära kiskumine on nii võrd valulikuks ja ebamugavaks juba muutunud. Mul on niigi kuiv nahk ning praegu on haavada ümbert ikka päris punane ja mingi kiht nahka ka ära kisutud. Ouch. 

Ma tahaks juba tohutult oma last sülle võtta aga kuna niivõrv vähe on möödas, siis ma ei ole julgenud seda veel teha. Siiski pea 18kilo. 

2 nädalat peaksin veel kannatama, kui ta üldse tahab enam sülle tulla. 

Aga see netist loetud " kaal tõuseb müdinal" jutt on s*tt jutt, midagi ei tõuse. Langeb nii ilusti ja ma ise olen jummala rahul. Seedmine on ka nüüd lõpuks korras, mitte, et seda vajalik teatada oleks a mine tea, mõni ikka uurib selliseid asju. 

Tegin endale üks päev natukene liiga , käisin sünnipäeval ja tegin tööd. Eks ma kiirustasin tööasjades ja kuna hetkel on sada asja kuumas, siis ma ei saa lihtsalt passima jääda.  Mõtlesin toopäev, et annan õhtul otsad. Raudselt mõni sisemine õmblus lahti. Aga vist elasin üle selle. 

Paljud on kindlasti märganud , et siia kanti tuleb lastehoid. Seoses selle korraldamine, ehituse jmga on tegemist küllaga. 

Lisaks korraldan ma 23.Juulil Polli loomaaias kodukohviku, seega tulge kõik kes head paremat süüa tahavad ja väikese toetuse meie oma kandi lastele suunatud MTÜ-le anda tahaksid. Jäätist pakume ka! 

Tule ka siis, kui sul lapsi pole! 

Tuleviku laste tarbeks võid enda panuse ikka juba praegu anda! 

Peale sapikivide oppi aka sapipõit enam polegi.

Tehtud, tegin reedel ära ja seoses sellega mõtlesin, et blogin asjast ka veidi. 

Vähemalt mina olen see inimene kes otsib alati netist infot aga nende kohta ei olnudki väga miskit. 

Piinlesin sapikivide käes neli aastat. Ma ei ole joonud siidrit 5 aastat äkki, rasvased ja vürtsikad toidud olid ka out? Ma proovisin paar kuud peale Huuksi sündi juua ja sellele järgnesid rämedad valud ja oksendamine. 

Aga noh, ega haiglasse ju ka ei lähe. 

Tegelikult ma isegi käisin haiglas kui Hugo beebi oli aga siis sain vaid tilka ja rahunesid maha. 

Alguses oli asi ikka väga hull, ma oksendasin ja valutasin ning ei saanud hingata. 

Mingi hetk mu sapp rahunes maha ja olidki lihtsalt valud. 

Ma lükkasin seda arsti juurde minekut koguaeg edasi, sest Huuks oli alles nii pisikene ja ma ei kujutanud ette kuidas see asi üldse peale oppi välja näeb kui Mart enamus ajast tööl oli k.a nädalavahetustel. 

Käisin veebruari lõpul arstil kus siis suunati plaanilisele operatsioonile. Eelmine nädal siis tuli kõne, et tuleks järgmisel nädalal verd anda ja reedel 26.mai opile. 

Ausaltöeldes päris ootamatult tuli see ja tänu sellele ei tekkinud mingit hullu hirmu ka opi ees. Tegelikult ei olnudki hirmu kuni reede hommikul kell 7 haiglasse jõudes valveõde tuli ja teatas, et ma olen esimene ja kell 8.15 on opp. 

Okei, valmistasin end ette ja läksin siis 8.15 opisaali. 

Viskasin pikali , sain kanüüli sisse ning hakkas pihta. Mitu süsti ja norrr.......... 

Ärgates ei saanud ma hingata, ma ei tea miks. Ki ma ärkasin oli kell 9.30 umbes, seega päris kiire opp. Sain hapniku , magasin pool tundi ja kell 10 olin juba jalgade peal ja jalutasin vetsu poole. 

Täna on sellest möödas 4 päeva ja ma liigun ringi, hommikuti voodist üles ei saa. Selg väsib tänu vanainimese asendile väga kiiresti ära. Kuna ma olen harjunud öösel magama külje peal, siis täna oli esimene öö kui ma sain seda teha. Hommikuti aitab mind poja voodist püsti. 

Jube palju on küsimusi toitumise kohta ja neid oli ka minul palju ennem oppi. 

Eks see täiesti oleneb inimesest, mina söön kõike v.a rasvaseid asju. 

Seega kui ma juba varem jälgisin fitlap-i , siis see on ideaalne praegu. Ma praegu leiba väga ei kannata, hommikuti söön ma sulajuustuga saia  + rohke piimaga kohv.  Kogused on väikesed ja kaal langeb mühinal.

Lõunaks söön ühe skyr kohupiima või kreeka jogurti, õhtuks enamast sätin endale midagi rohkem täitvat ( fitlap-i menüüst).

Hetkel tunnen ma jubedat isu Olerex-i tortillast. Muidugi seal on sellised kastmed vahel mida ma süüa ei saa aga isu on räme. mmm.... eks ma hammustan siis õuna selle asemel. 

Kõhupeal on mul neli auku. Rinna all on eriti suur ja kole õmblus.  Nagu kuuliaugud kõhus. 

9.juuni lähen niite välja võtma ja kuu aja pärast peaks saama juba kõike teha. 

Praegult ongi kuuaega keelatud vann, ujumine, saun. Ehk siis ma väga loodan, et juuni väga kuum ei tule. 

Haiglas ärgates pistsin käe padja alla ja mida ma sealt leidsin? 

Kotikese kividega...... 

2 suur kivi olid alles jäänud viiest, ehk siis 3 lagunesid ära. 

Päris rõvedad on ausaltöeldes....

Näitasin Huuksile läbi veebivestluse ja see arvas, et emmel lõigati tissid ära.

Härrat on hea norida, sest mind lõikas üks hästi kena noor meesarst :D 

Nagu ikka, siis mul ikka joppab alati on meesarstid... 

Seega sapihaigetele, don´t worry ! 

Ma ei julge veel lubada aga usun, et elu on lihtsam ilma sapita. 

Ummik -.-

Ausaltöeldes olen ma hetkel jõudnud oma asjadega ummikusse. 

Eksamid pooleli, tööasjad kuhjuvad, laps on ka kodune 

ning lisaks on reedel operatsioon. 

Ma ei kardagi seda operatsiooni vaid seda kuidas ma pärast seda toimetada saan. 

Last ju sülle võtta ei saa ning too armastab tohutult mu seljas ja kõhul hüpata. 

2 kuud pean ma oleme enamvähem ilma füüsilise tööta ning tõsta ei tohi üldse mitte midagi.

Ma teadsin, et see ootamatult tuleb aga , et lausa nädala aja pärast. See oli natukene liiga ootamatu. 

Reedel kell 7 hommikul pean haiglas olema ja laupäeval ehk saan välja kui mingeid tüsistusi ei teki. 

Keisrit ma siia hulka ei loe, sest ma olin siis ärkvel seega tulemas on minu esimene operatsioon. 

Elukene jääb mõneks ajaks toppama. 

Ajad on muutunud.

Ma ei ole jälle tükk aega siia midagi kirjutanud. Aga selle vea parandame kohe ära. 

Ajad on muutunud, ma olen vist täiskasvanuks saanud(peaaegu). 

Just rahaasjades ja üldse on mõtlemine kuidagi väga muutunud. 

Kui varem ma olin tohutu laristaja, siis nüüd võtan ma endale eesmärgi ja kogun selle jaoks raha. 

Näiteks mänguväljak, sellele järgnes Hugo elektriauto. 

Varasemalt raiskasin ma kõik oma raha paari päevaga ära. 

Muidugi see reegel on ikka, et kõik raha mis arvele tuleb , tuleb välja võtta, sest muidu hakkan ma kohe ostlema. Ütleme nii, et pangakontol raha ei püsi. Sularaha selle eest püsib väga ilusti. 

Mul on hea meel, et ka Härra on sellega kaasa tulnud ning koguma hakanud. 

Varem meil ei olnud sellist nn kassat, kus mingi summa on alati olemas. Nüüd lõpuks on see tekkinud ja ausaltöeldes on tänu sellele kuidagi kindlam tunne. 

Hugole panustan ma viimasel ajal jube palju. Ma ei ütleks, et ma endale miskit ei osta aga Huuks saab ikka korralikult asju ja tegelikult ühe lapse kohta elab ta nagu kuninga kass. 

Kõik on olemas ja rohkemgi veel. 

Võibolla on see tingitud sellest, et lapsepõlves mina ise pidin kõiki oma asju õdedega jagama ning nüüd automaatselt Huuks saab suurema nodi kui meil endil väiksena oli. 

Järgmisele lapsele pärandatakse palju :) Sellesuhtes tulevikus rohkem panustama selliste asjade peale ei pea. 

Huuks ei ole siiani lasteaeda saanud, nüüd vist juba kaks kuud. Seega olen ma täiesti 100% koduperenaine. Ma vahepeal harjusin juba selle autokooli tegemistega ära, seega hetkel 100% kodune olla on ikka väga raske. Õnneks hakkab peagi lastehoiu teema peale ning saan uuesti tegevuses olla. 

Tegelikult peaks ma üldse praegu nägu raamatus olema, sest mul on homme eksam. 

Kuidas kolme aastast magama saada?

See on üks kena üritus. 98% ajast see ei õnnestu, kuid vahel see 2% "Magic". 

Alusta magama paneku ettevalmistustega 1,5-2 tundi ennem.

1. Sööda lapsel kõht väga täis( Kõige parem oleks nii täis, et rohkem midagi ei mahuks) 

2. Palu lapsel pissida ja kakada, kui ei õnnestu proovi mõne aja pärast uuesti 

3. Küsi mitu korda üle kas tal kuskilt valutab.

4.Otsi üles kõik magamiseks vajalik ( tekid, padjad, mänguasjad) 

5.Varu voodi kõrvale pudelid vee,mahla ja mõne lemmik joogiga. 

6. Peida kõik mänguasjad ära 

7. Lae telefoni aku täis ( vajadusel kulleri kutsumiseks või millegagi ähvardamiseks, politsei vm oleneb perest) 

'

8.Tee ettepanek minna voodisse "pikutama" 

9.Tee 100 korda uuesti ettepanek ja kui laps endiselt keeldub kasuta varjante " muidu õue ei saa, muidu tuleb kuller jne" 

10. Selgita, et alles laps käis pissil ning põiest ei tohiks hetkel enam midagi tulla. 

11. Anna lapsele juua

12.Anna uuesti juua 

13. Ähvarda uuesti, et kui laps voodisse ei tule kutsud kulleri, politsei või sada asja veel. 

14. Mängi, et helistad kullerile/politseile 

15. Pane plaaster väikese sinika peale. 

16. Otsi ülesse kaisukas mis on juba kuu aega kadunud, kuid lapsele meenus see just praegu. 

17. Ähvarda uuesti 

18.Mine lapsega "kakale" ja oota poti kõrval 20 minutit. 

19. Pane lapsele tekk peale 

20. Pane uuesti tekk peale 

21. Selgita, et laps alles sõi ning hetkel rohkem sööma ei lähe. 

22. Laula koos lapsega 

23. Kutsu laps uuesti voodisse magama 

24. Ähvarda uuesti ja kui siis ka magama ei jää... loobu enne kui päris hulluks lähed. 

Polegi ammu kirjutanud oma ubinast.

103cm / 16.8kg ehk polegi enam allameetrimees.

Ma polegi saanud tükk aega kirjutada oma väikesest ubinast. 

Ubin saab peagi 3,5aastaseks. Endiselt läheb see aeg tohutul kiirusel. 

Mida suuremaks ta saab seda asjalikum ta on. 

Ikka ja endiselt saame igaltpoolt kiita kui tubli ja arenenud laps ta on. 

Muidugi kergitab see ka minu nina, sest olgem ausad ma üritan talle ikka päris palju õpetada ka. 

Kui varem teda absoluutselt ei huvitanud raamatud, siis hetkel on kohati kiirel ajal lausa kahju lapsele öelda, et sorri, emme ei saa sinuga praegult raamatut vaadata. 

Lisaks raamatutele on huvitama hakanud ka joonistamine. No mingi periood tehti seda igalepoole, õnneks ptui ptui ptui on see periood möödas ja ta on ise aru saanud , et joonistada tuleb vaid paberile. 

Järsku õppis selgeks kuidas joonistada inimest. 

No nüüd juba pikemat aega on meie wc uksel üks pilt Taadust ilutsemas. 

Igale pildile on vaja alla teha ka Hugo täht ehk " H". 

Lisaks kõigele muule on Huuksil tekkinud ka huvi kokkamise vastu. Mul on alati söögitegemise juures üks abiline olemas, kes siis selliste lihtsamate asjadega tegeleb. 

Igal hommikul nõuab ta muna, et seda koos teeksime. 

Röstisaia ja muid võileibu oskab ta mul juba ammu ise teha. 

Eks selles on ka point, et ma ise olen utsitanud teda iseseisvusele , õnneks ta on sellega päris hästi kaasa tulnud. Laiskus on lihtsalt riidesse panekuga. 

 Kui ma siiani olen olnud tema puhul küllaltki hädas allergiaga, siis õnneks nüüdseks hakkab see lõpuks ometi taanduma ning poisi nahk on vägagi paremaks läinud. Võibolla on selle põhjuseks ka see, et me kolisime korterist majja ning keskkond on teine. Eks seda ei teagi, kuid rõõm allergia kadumisest on ikkagi suur. 

Mida suuremaks ta kasvab, seda rohkem issi moodi ta läheb.Emmest ei ole varsti enam mitte midagi alles. Okei, ainult need suured sinised silmad on emmast. 

Härra ütleb ikka , et poiss on tema moodi, lihtsalt iseloom on emmelt. 

Ilusat esimest märtsi! 

Ehmatus arsti juures.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kui ma sain

kirurgi juures ära käia seoses oma 4a vaevanud sapikividega. 

Saadeti mind UH uuringusse ja pole ime, et ma siin tihti valutan, kui neli väikest kivi 

sapid ringi uitavad. 

See selleks, määrati mind ilusti opi ootele ja loeti sõnad peale, et järgmine kord kui valutama hakkavad, siis tuleb kohe kiirabi kutsuda. 

Okei, asi selge ja korras. 

UH-d tehes ühel hetkel küsib mu käest, et kas ma tean, et mul on rinnas tükk? 

Vot see oli üks korralik ehmatus. Arvestades, et tunda midagi pole olnud ja otseselt selliseid ehmatavaid valusi ka mitte tõmbas see korralikult näost ära. 

Saatis mind Mammoloogi juurde. 

Ootasin ukse taga kuskil 25minutit aga selle aja sees käis ikka igasuguseid mõtteid peast läbi. 

Mõtlesin, et kas nüüd ongi kõik? Ongi vähk? Mis edasi, kuidas , mida , miks? 

Isegi paar pisarat tuli seoses nende jubedate mõtetega.

Kirjutasin ka härrale, et mul läheb natukene pikemalt, sest üks uuring on veel. 

See suutis ka juba tööl sada mõtet läbi mõelda. 

Täiesti kohutav kuidas selline asi üldse mõjuda võib.Üks väike asi ehk tükk rinnas paneb mõtte niimoodi tööle, et muretse ennast lolliks. 

Mulle tehti uuesti UH ning arst küsib mu käest kas mul lapsi on. Vastasin, et on üks kolmene poisslaps. Tema muidugi rahulikult naeratab samal ajal kui ma tahaks nutma pista. 

Ütleb mulle siis vene aksendiga " Ära paanitse" ja jälle teeb malbet naeratust. 

Peale Uh-d riided uuesti selga ning istusin toolile. 

Ütleb siis mulle" Üks poiss?No da .....teine tuleb tüdruk, imeb musuga tüki välja, välja lõikama ei pea...komplekt koos. Ausaltöeldes ma kujutan ette, et paistsin seal nagu peata kana, kes mitte midagi aru ei saanud. 

Igatahes niikaua kuni valu ei tee, lõikama ei pea aga kui ma tahaks seda ennetada, siis tuleks veel üks laps sünnitada, kes siis piimaga välja imeks selle 1,8cm läbimõõduga tüki.

No kurja , on alles asju mille pärast muretseda! Oli see seda muretsemist siis väärt? 

Siiani korralik šokk sellest. 

Ma ei oska oma emotsioone kirjeldada...

Ma olen alati olnud seda sorti inimene, kes koguaeg tahab midagi teha ja see peaks olema midagi mis mulle endale meeldib ka.

Sain pakkumise ja veel nii hea pakkumise millega kaasnevad nii lahedad inimesed, et ma ei suuda oma emotsioone kirjeldada.

See on midagi mille peale olen ma ka ise aastaid mõelnud aga teostus on jäänud sinna toppama, et ei oska kuidagi edasi minna selle asjaga. 

Õnneks meid on neli, neli tohutult vahvat naisterahvast, kes loodetavasti lähevad selle ideega lõpuni välja. 

Teate küll seda momenti emana, kui järgmisel päeval on vaja kiirelt paar tundi oma asju ajada aga , siis olete tohutult suure probleemi ees, et mida teha oma väikese ubinaga, kelle hoolde jätta. Ja kui tekib moment, et keegi hoida ei saa tuleb oma plaanid edasi lükata. 

Vot meie pakume sellele probleemile lähitulevikus lahendust!

Mismoodi täpsemalt, sellest kirjutan ma mõne aja pärast kui asjad täiesti 100% kindlad on. 

Igatahes kätte on jõudnud aeg, kus ma saan oma energiat rakendada sinna mis mulle endale naudingut pakub. 

Ega hetkel on üldse selline teema , et ma olen endale võtnud sada kohustust, mis tähendab seda, et mul on koguaeg mingi tempo taga. On vaja igale poole jõuda ja nüüd on jälle käes ka Märts- ehk kuna ma tegelen ka juuksepikendustega , siis kõikidel mu klientidel saab 2 kuud täis ja nad tahavad hooldust saada, lisaks veel uued kliendid. 

Lisaks sellele käin ma ka aktiivselt autokoolis ehk Suveksloadkätte2017. 

Alustasin uuesti ja ausaltöeldes mõnes olukorras tahab kohe see viimane avarii meelde tulla ja tekib kerge paanika. Kuid üritan siiski hakkama saada. 

Kolmadaks on Hugo, kes lasteaias käia ei taha ega kannatagi teda sinna vist praegu viia arvestades, et ta mul niivõrd tihti haige on.

Siis veel töö keskraamatukogus- õnneks saan ma seal ise sättida aega kuidas ma seal käin. 

Ja nüüd veel muud asjaajamised, seega jah ma olen suutnud endale korralikult tegevust võtta. 

Ärge siis imestage, et me väga ei kohtu. Ema arvab ka, et ma unustan ta näo juba varsti ära, arvestades , et ega ma külla ei jõua. 

Vitamiinidest ja Huuksist

                                             Käisin eile apteegis ja soovisin osta vitamiine

                                        Mina: " Kas teil 3 aastasele vitamiine vedelal kujul ei ole, näiteks mahla või 

vee sisse panemiseks? 

Tema: Kahjuks ei ole aga meil on näiteks kummikommi laadsed vitamiinid? 

Mina: Kahjuks need ei sobi, mu laps ei võta neid. 

Tema: Siis on veel vitamiinid sokolaadikarud. 

Mina: Mu laps ajab ennast neid nähed juba oksele. 

Tema (imestades): Tavaliselt lapsed armastavad kummikomme või sokolaadikarukesi. 

Mina: Mu laps  ei ole tavaline laps ka. Frukt nagu on ta on, on raske talle üldse miskit sobivat leida. 

Lõpp tulemus enne lahkumist. 

 Ostsin Huuksile mingid närimiskarukesed, mis ülla ülla isegi sobisid ja maitsesid. 

Terviseparadiisi Panda vitamiinid. 

2 aastat sai kulutatud vitamiinidele korralikke eurosi enne kui sai leitud üks sobiv. 

Meile on korduvalt erinevad arstid öelnud, et lapsele tuleks anda vitamiine aga no kuidas ma annan, kui juunior kas öögib või lihtsalt sülitab kõik välja. 

Vb ta ongi haige just sellepärast niivõrd tihti, et ei võta ühtegi vitamiini ning toidust ta neid niipalju kätte ei saa. 

Õnneks ptui ptui ptui, ei tea kui kauaks aga nüüd ta lausa ootab hommikuid, et saaks vitamiini võtta. 

Huuks jäi meil peale eelmist nädalavahetust korralikult haigeks. Mitu päeva häält ei olnud ning kinnine köha ja nina piinas last. 

Õnneks lõpuks ometi tänu ravimitele, sinepivannile, aurule ja ingveri lapikestele on ta lõpuks ennast enamvähem tervemaks saanud. 

Vb ma tundun halva emana aga need päevad olid päris rahulikud. Midagi ei lõhutud ja toad püsisid ka enam-vähem korras, kuniks tänaseni kui lammutati tuimalt haamriga üks politsei auto laiali, peksti toad sassi ja visati wc sein paberi kuule täis. 

Ei kõla just meeldivalt aga õnneks või kahjuks on see lihtsalt üks argipäev 3 aastase lapsega. 

Vahel kergem, vahel kolm korda kirjeldatust hulles.

Lastetud kindlasti mõtlevad,et vaevalt see asi nii hull on ja kindlasti lapse kasvatamine on kerge või üldse on üks kasvatamatu laps. 

Ei, ei- see asi ei ole üldse nii. 

Ma ei ütleks et Huuks oleks kasvatamatu ,ta iseloom on lihtsalt juba selline, et karju või appi. Kange kui juurikas.

Millegipärast härra armastab öelda, et iseloomu on Huuks minult saanud. 

Ma olen ammu mõelnud, et broneeriks koha hullumajas aga kui ma hakkan seda juba tegema , siis tuleb selle kesta alt üks imearmas 3 aastane inglikene. Saa siis aru mis laps see päriselt on. 

Eriti veel kui kostub nunnu lause " emma ma armastan sind". 

Kujutate te ette seda emade hullumaja?Istuvad kõik reas ja korrutavad hullusärk seljas " ma ei taha enam ühtegi last juurde!!!"

On veel mingid teraapia tunnid, kus õpetatakse kuidas ümber mõelda kui beebi isu peaks peale tulema näiteks.  Haha..

Fantaasia on mul muidugi lennukas nagu alati.

Et siis millal see kevad tuleb? Tuleb ka üldse v?

Ma ootan kevadet , ehk veebruar on jälle kätte jõudnud. Iga aastane "kevad südames" hooaeg. 

See aasta ma ei oota seda ainult selle pärast, et näppe mulda pista vaid juba sellepärast, et kaalu langus on olnud nii suur ja mida suurem see on, seda rohkem tahaks pekke põletada. 

Ehk, kevad tule kiiresti, tahaks juba väljas trenni teha. 

See aasta on see ootus teistsugune. Muidugi ma ei saa öelda, et ma ei oota aega millal saaks näpud mulda pista ja väljas möllama hakata. Kuna oleme nüüd omas majas, siis on võimalusi palju. 

Nüüd veebruaris saavad kindlasti kõik aknalauad täis , sest seemned on vaja mulda panna. 

Kuna ma olen nüüd oma mõtlemisega seal maal, et tahaks kõike värsket ja värvilist, siis 

sel aastal panengi ma mulda seemneid, mida ma muidu poleks vast kunagi pannud.

Näiteks paprika, varem ma seda ei söönud aga tänu fitlap-ile olen ma seda päris palju sööma hakanud ja täitsa meeldib toidu sees. 

Kevad tule kiiremini ja too soe päike ning ilusad ilmad. 

Huuks ka juba ootab, millal ei peaks enam pakse riideid selga panema. 

Reedel ja laupäeval õpetasin  Huuksile rattaga sõidu ka selgeks. 

Ega ta muidu eriti vaimustuses sellest polnud, sest lihtsam ATV-l pedaali vajutada kui ise rattaga vändata. 

Ma ei olegi kirjutanud oma kaalu langusest. 

Alustasin ma sellega siis novembri lõpus, algus läks kaal mühinal , jõuludega tuli kilo juurde ja nüüd läheb jälle ilusti alla. 

Eks meil nädalavahetus läks seekord täiega mööda. Reedel väljas, nädalavahetus Laulasmaal- õnneks ptui ptui ptui midagi juurde ei tulnud. 

Lauraga oli meil diil,et kaalume nüüd 2.Veebruaril ja eks siis näha ole, kuidas see kaalu värk läinud on. Mitu kilo siis kahe kuuga maha saime. 

"Ah kes seda blogi ikka loeb"

Mõtlen, et keegi mu blogi nii-kui-nii ei loe aga 

siiski siiski,

 vähemalt kolm inimest seda teevad. 

Sain vastu päid ja jalgu, et üldse ei viitsi kirjutada.

Ma pole lihtsalt viitsinud blogida. No ei ole seda tuhinat peal, et siia nüüd mingi eriti pikk postitus kirjutada ja Huuksiga on ka viimasel ajal nii palju sõdimist, et mul polegi mõtet isegi seda arvuti ekraani lahti teha. 

Nüüd ma võin kinnitada käsi südamel, et see müüt mida kutsuti " PÕRGULINE KOLME AASTANE" peab täiega paika, sest praegu juba kuuaega saan ma seda põrgulist kolmest enda nahal tunda. 

Ma üritan ennast sellega lohutada, et ehk järgnine aasta on kergem. Ehk... 

Mis siis vahepeal toimunud on. 

Ma olen mõelnud vahepeal juba mitmeid kordi vabatahtlikult hullumajja minna. Lihtsalt närve puhkama. Hugole see mõte ei meeldi, et ma kuskile lähen. Eks ta vaatab, et ma veel olen vist enam vähem normaalne, võiks ikka natukene veel ajusi läbi tõmmata. 

Huumor on tore aga seda huumorit tuleks liigitada vist "musta huumori" alla. 

Teda luban ma ka vähemalt korra päevas lastekodusse lastevorstiks saata aga enam ei mõju see ka. 

Ma ei ütleks, et ma lasen tal endale pähe istuda, pigem on teda õnnistatud nii tohutult jubeda iseloomuga, et ma tunnen ise endale juba kaasa. 

Aga tean, et ma pole ainukene ema keda 3aastane hulluks ajada püüab. 

Minu päevad lõppevad sellega, et päeva lõpuks kisun ma voodis juba juukseid peast ära, sest päev väikese kurja lapsega on päris jube. 

Vahel kasutan võimalust ja peidan ennast kuskile ära, et veidi rahu saada. 

Siis tullakse ja lammutatakse uks maha, peaasi, et sisse saaks. 

Mõtlesin, et kirjutan ka meie üleeilsest ehmatusest. 

Läksime Hugoga õue möllama ja üks hetk vaatan , et Tallinna poolt tulevad kaks hävitajat madallennul , üks hakkas just hävitajaga ringi peale tegema. Hugo ehmatas nii, et viskas pikali maha. Tundus meelega tehtud ehmatus meile. Nali naljaks aga endalgi hakkas kõhe. Tundus, et panevad otse majja. 

Hiljem oli Hugo muidugi vaimustuses, seega hirm oli kadunud päevapeale. 

Ma tean, ma pole ammu bloginud

Jep ma tean, et ma pole ammu ammu siia midagi asjalikku kirjutanud. 

Esiteks pole aega eriti olnud ja teiseks, ega ma olen fitlapi blogis ka täiega bloginud, seega seetõttu ongi see blogi siin kõrvale jäänud. 

Käisime nädalavahetusel jälle aka 9ndat korda  Laulasmaa spas lebotamas. 

Ma mõtlen alati, et tahaks ilma lapseta minna ja härraga kvaliteet aega veeta aga siis tuleb peale kuidagi kurb tunne, et Huuks ei saagi siis sellest osa. 

Noja, läksime jälle Huuksiga. 

Viimati käisime täpselt aasta tagasi seal ja kõik need 8 korda on möödanud Hugoga täiesti rahulikult. Ta on nautinud veerõõme ja hotellis olemist. 

Seekord läks natukene nihu see asi. Hugo tegi meist külastajate silmis aasta lapsevanemad 2017. 

Kuna ujula osa pandi kell 22 kinni, siis Hugo arvas , et tema sealt basseinist küll veel lahkuda ei kavatse ja sellele järgnes korralik draama, kus kogu ujula tähelepanu oli meie peal. 

Sel nädalavahetusel tundsin ma küll, et ma oleks tahtnud ka ise natukene puhata, sest olgem ausad . Sellist ööläbi võimalust pole meil pikalt olnud. Võibolla meil polegi selleks õigust ning peame pühendama enda 100% lapsele. 

Äkki ongi see tänapäeval normaalne, et pole last kellegile hoida anda, et ise natukene aega enda jaoks saada. 

Igatahes tänu sellele võtsin vastu otsuse, et ei Huuks läheb lasteaeda ja ma vajan ise ka natukene rohkem aega iseenda jaoks. Ükskõik mida aga ma tahan midagi teha. 

See ,et härra rabab ja ma olen sunnitud niisama ilus kodus olema ei ole ka enam okei. Huuks on juba piisavalt suur ja ma tahan ühisesse rahakassase ka oma panuse anda. Pole olnud kunagi meeldiv kellegi kulul elada, ise teenida ja ennast arendada on hoopis teine asi. 

Ma saan täiesti aru, et tema jaoks on ühine raha aga kuidagi nõme on kulutada mehe teenitud raha mõne riideeseme vm peale. 

Igatahes on aeg edasi minna ja midagi tegema hakata. 

Mingi ime on juhtunud ja ka Huuks on mitu päeva tahtnud täiesti ise lasteaeda minna. 

Homme viime ja vaatame mis nali sellest välja tuleb. Võibolla läheb asi libedalt ja hakkab meeldima see teistega mängimine. 

Lootus sureb viimasena.

Arstil saime ka reedel käidud ning adenoide ei ole! Tavaline Eesti laps, lihtsalt kuna ta on niivõrd hele , siis heledad lapsed pidid olema tihemini haiged kui tumedad. 

Eesti laps võib aastas 15 korda haige olla, see on täiesti normaalne. 

Ma vist ei olegi kirjutanud, et üldhaiglasse oleksime me alles 1. märts saanud aga vot tasulise arsti juurde oleksime võinud juba järgmisel päeval minna. 

Süsteem missugune. 

2016 --------> 2017

Lõppenud aasta oli täielik (vabandust) BULLSHIT.

See ei olnud halb materiaalselt vaid sel aastal oli üks suur kaotus, mis on jätnud väga sügava jälje. 

Jah ,kes jäi mehest, kes isast, kes vanaisast, kes äiast ilma. 

Kaotus oli suur ja valus.

Tänu sellele ei meenugi kahjuks midagi head eelmisest aastast.

Kui siis see,et ..võtsime ennast täiega kokku, ehk kilosi kaotasime kuu ajaga päris palju. 

Korduvalt olen oma fitlap-i blogis kirjutanud, et tunnen uhkust oma Härra üle, kes üldse mingi ime läbi selle kõigega kaasa tuli ning kaotas samuti silmnähtavalt nii kg kui ka cm kehalt. 

Muidugi ma ei saa aru sellest, et korduvalt jõuavad minuni jälle sellised kuulujutud, nagu me Härraga saaksime lapse. Ma ei ütleks et -12kilo kaotades, peaks see viitama rasedusele? 

Tegelikult huvitaks mind, et kes need inimesed sellised on, et seda sorti kuulujuttu levitavad?

Missugune puudus neil esineb? 

Sügisel kuulis mu ema oma ripsmetehniku käest, et oh jälle üks ubin tulemas. 

Nüüd kuulis Härra oma sõbranna käest, et jälle tulemas.

Krt, aastate jooksul peaks meil juba neli last olema, arvestades kui hästi teised meie elust teavad. 

Võta juurde või võta alla- ikka rase.

Eiei, last ei tulnud  2016 ega tule ka sel aastal.

Meile piisab ühest lapsest. Ja ausaltöeldes on mul nendest kuulujuttudest täiesti ükskõik. Levitage levitaga aga kui reaalsus on teine, siis fakt on see, et lolliks jääte teie, kes te neid jutte levitada armastate. 

Millised on minu selle aasta eesmärgid. 

Esiteks- uuesti vormi  ja TÄIEGA, algust sai tehtud järsku eelmisel aastal päeva pealt ja nüüd lähme sellega edasi. 

Teiseks- ma üritan sõlmida rahu iseendaga. Kahjuks tunnen ma viimasel ajal,et ma ärritun iga asja peale kiirelt ja korralikult. Vahel on mul lausa Härrast kahju millise naise ta endale valinud on aga ega see elu hetkel kerge ka pole, kõik vajab harjumist.

Kolmandaks- aktiivsus, olen saanud juba praegu oma pere liikuma. Rattaga sõitmine, õhtused jalutuskäigud.  Me liigume rohkem kui kunagi varem ning see on tervisele juba mõnusalt mõjunud. 

Eks näha ole mida see elukene meile veel toob, aga üks on kindel. 

Teist last see aasta meile kindlasti ei too.