Pisarad Ja Mänguväljak

Vot ma olen seda sorti inimene, kes ei suuda nutta. Pressi palju tahad aga pisaraid välja ei tule. Olen ka varem kirjutanud sellest, et raseduse ajal oli lihtne. Ma nutsin iga asja peale.Mardil tuli vaid korraks natukene häält tõsta ja juba pisarad voolasid.Aga mis oli ennem ja mis on nüüd peale rasedust, no tahaks vahel lihtsalt ennast tühjaks nutta aga ei tule neid pisaraid. Aga täna hommikul üle pika aja said need kraanid lahti ja lõpuks ometi sain ennast tühjaks nutta. Teate kui hea tunne see on? Lihtsalt ennast tühjaks nutta kui pool aastat pole ühtegi pisarat tulnud?See on täielik kergendus.Vahel on ikka vaja nutta. Ole kui niivõrd tugev inimene aga vahel on vaja nutta.

Eile tulid mulle õed külla ning otsustasime, et läheme ilusa ilma puhul õue. Kuna käru läks ära siis läksime me jalutades. Võtsime ette pika teekonna, kus Hugo enamus ajast lihtsalt jalutas.Peaks mainima, et talle meeldib rohkem muru peal käia kui teepeal jalutada.Käisime vanaemal külas , jõge vaatamas ja siis jalutasime juba tagasi ning lõpetasime majade vahel oleval mänguväljakul. Hugo avastas, et liiva laiali visata on päris vahva. Kilkas ja naeris seal. Minu juurde tuli aga üks väike poiss, kes hakkas mulle rääkima oma autost ning kuidas ta siia liivakasti auto tee tegi. Poiss oli kolme aastane ja ütleme nii, et ta oskas rääkida aga ta rääkis väga arusaamatult. Ma ei hakka midagi järeldama, kuid arvan,et tollele poisile kodus väga palju tähelepanud ei pöörata, kuna ta rääkis põhimõtteliselt natukene rohkem kui Hugo. Pudi keelt oli päris palju. Ma ei tea kuidas teistega on aga mina ei laseks elusees oma kolme aastast last mänguväljakule üksi mängima. Kui ka laseks, siis enamus ajast ma lihtsalt istuks rõdul ja jälgiks teda kulli pilguga. Esiteks seal on päris ohtlik, kuna ütleme nii, et 50% seal sõitvatest autodest peavad kinni õuealal olevast kiirusepiirangust ning lapsed on ettearvamatud. Mänguhoos võivad joosta teele või sada asja võib seal juhtuda. Ma ei ütleks, et ma oma last nüüd päris vatitupsu sees hoiaks, kuid no mina ei laseks oma väikselt last üksinda niimoodi õue. Oleks , et elaksin siis kuskil eraldatud kohas kus liiklust on vähe, kuid siin..EI. Minu lapsepõlv sai veedetud samuti enamus ajast naabripoisiga õues, kuna olime ühe vanused, kuid mu vanemate kodus põldude vahel ei ole ka liiklust, mille pärast peaks muretsema. Mitte midagi ohtlikut seal ei ole. Muidu meenub mulle üks seik sellest, kui me väikesed olime ning leidsime mõlemad kroonides mingid sendid ning otsustasime poodi minna. Kujutate ette, kaks last kuskil 4-5 aastased leiavad sendid ja tahavad poodi minna. Ma oma ema asemel oleks südamerabanduse vist saanud.Aga no me saime karistada ka. Koduaresti, kuid ega need eriti pikalt ei kestnud, sest õue taheti ju mängima minna ja ema ei viitsinud meie jonni toas kuulata. Tegelikult mul oleks nii palju oma lapsepõlvest kirjutada aga ma jätan selle järgmiseks korraks, kuna Hugo segab minu trükkimist. Vajutab siin paremal pool aga nuppe ja ma kustutan teksti...