Mõtteid.

Ma isegi ei oska kuskilt poolt alustada, sest midagi sellist pole pidanud ma üle elama. 

Jah, Hugoga oli midagi sarnast aga Hugo tuli välja. 

See on lihtsalt nii raske. Pisaraid on palju ning kuidagi tühi tunne on. 

Raske on olla nii ema kui ka isa eest, kui samal ajal tuleb olla tugev ja mitte pisaraid näidata. 

Sellised uudised löövad alati jalad alt ära, eriti kui ühega juhtub ja mõni aeg hiljem juhtub ka teisega. 

Lähedased teavad millest ma räägin, kuid see pole asi millest kõigile rääkida. 

Ma lihtsalt otsustasin oma tunded kirja panna. 

Ma lihtsalt väga tänan neid inimesi, kes on hetkel toeks. 

Sellised traagilised asjad panid minu mõtlema, et elu on ju liiga lühikene.

Ja ma nutan jälle selle peale... 

Elu on nii lühikene, et me ei jõua tegelikult oma lähedastele öelda seda mida me südames mõtlema. Teha seda mida me tegelikult teha tahame. Käitume südametult ja ükskõikselt, kui tegelikult sisemiselt tunneme me teisiti. 

Elu on liiga lühikene, et raisata seda tülide peale. 

Meil kõigil tiksub aeg . Iga sekund, minut , tund, jõuame me lähemale oma ajale. 

Alati on kiire kiire, koguaeg on midagi teha, selle kõige juures unustame me kõige tähtsama. 

Oma pere, oma lähedased. 

Me ei mõtle selle peale enne, kui on hilja. 

/16/ Teise aasta esimene lasteaia päev.

Tehtud. 

Nüüd ta mul on siin. Hoiab ainult käest kinni ja tahab lähedust.

Ta vist arvab, et ma viisin ta lastekodusse ja peaaegu jätsingi ta sinna.

Aga võta näpust, emps tuli järgi.  

Hommikul oli tuju hea ja soov lasteaeda minna suur. 

Ka sinna jõudes oli veel kõik korras. Läks kallistas kasvatajat ja jälle nägemise rõõm oli suur. 

Terve need 3 tundi muretsesin , et kuidas ta ikka lepib ja kas saab hakkama. 

Järgi minnes nautisin üksi poes käimist ja lasteaeda jõudes kuulen juba. 

"Tahan emmet, kas emme tuli?" 

Süüa ta ei tahtnud , vaid tahtis emmet. Kui ei lubatud vaatama minna kas emme tuli juba, siis hakkas nutma. 

Tõin oma näost punase ja pisarates lapse ära. 

Arvata võis, et esimene päev selline on, sest Huuks ei olnud käinud lasteaias nüüd mai kuust saadik. 

Õnneks on Hugo sõber temaga samas rühmas, seega ta ennast päris üksi ei tunne seal ning kasvataja on tal ka tore. Teisega ma veel kohtunud ei olegi. 

Ma muidugi ei kujuta nüüd ette, kuidas ma ta esmaspäeval uuesti lasteaeda saan. Arvestades tänast traumat. Räägib mulle koguaeg, et tema ei tahtnud seal olla ja tema tahtis emmet. 

Seekord sain ta sellega ära seebitada, et tema sõber läheb ka ja nad saavad mängida. 

Aga mida ma nädalavahetusel kasutan, et teda uuesti lasteaeda meelitada? 

Ma ei taha hakata kasutama seda varjanti ka nagu seda on ära ostmine, sest kui ma annan näpu, siis ta võtab käe. 

Ning ma ei näe sellel pointi, sest selline asi ei oleks õige. 

Aga kuidas siis selle aastaga on! 

Panustame lasteaia päevade peale ka? 

Kes mitu päeva panustab, kaua mu laps terve on. 

Ma ületan ennast seekord ja panustan ise nädalale!

Joppenpuhh

Suutsin ennast vahepeal nii ära kurnata, et mul on täitsa tund surmale võlgu tunne peal. 

Esiteks , trikitas nädalavahetusel Mart- uni jäi lühikeseks. 

See oli siis laupäeval vastu pühapäeva. 

Pühapäeval tuli emme kohustusi täita. 

No kui lapsel on kõht kinni, siis tuleb kasvõi poole ööni poti kõrval istuda ja oodata. 

Poole öö ajal veel vannni minna, mis siis, et järgmisel päeval peab tööle minema. 

Esmaspäeval vastu teisipäeva arvas Hugo, et lahe oleks öösel tralli teha. Seega pidin ma kolima diivanile magama. 

Saime endale veel hoiukassi ka, seega uni jäi mul ikka väga väheseks mitme päeva peale. 

Kell 8 pidin tööl olema aga ehmatasin ennast 7.51 ülesse. 

Olin enda äratuskella edasi lükanud. Korralik sisse magamine. 

Seega täna ma olengi nagu laip. Lihtsalt oleks. 

Ma muidugi, ei saa üldse kohe lihtsalt laip olla, sest nende kahe päevaga olid toad päris segamini ja Hugo arvas ka täna, et maksab mulle nende kahe päeva eest kätte, mil mind kodus polnud. 

Käisin temaga poes ja rahakott sai korralikult kannatada.

Ma lihtsalt ei jõua temaga võidelda! Ma ei tea mida inimesed mõtlevad, kui ma temaga poes käin.  

Boss, Hugo boss noh.. 

Vaatasin, et Ravilas tuleb kirbukas aga mitte keegi ei taha minuga koos sinna tulla. 

Kindlasti on palju märganud, et ma müün suuremate kogustes suuri asju mis kappi jäänud on. 

Ma ei viitsi üksi ka sinna äritsema minna, seega keegi tahaks liituda? 

Täna ka koristades mõtlesin, et joppenpuhh neid asju nii palju vaja on? 

Ma ei mahu varsti elamisse äragi. 

Niigi on tavaari nii palju . 

Huuks läheb ka reedel lasteaeda. 

Eks ma nüüd ole vaeva näinud ja seebitanud teda, et peaks ikka minema. 

Ta on muidugi totaalselt vastu sellele aga tundub, et vaikselt hakkab see kangus murduma. 

Eks ma kirjutan nädalavahetusel lähemalt sellest üritusest.