Wednesday, February 18, 2015

Sometimes, I smile to hide my sorrows and worries.

Sometimes, I smile to hide my sorrows and worries. Miks just selline pealkiri? Eks see elukene ongi selline,et naeratuse taha tuleb kõik mured peita.Võib öelda, et enam ma isegi ei igatse elu mis oli ennem last.Ma ei kujutaks isegi ettegi kui mul ei oleks praegu last. Mida ma teeksin? Oleksin nagu tavapärane nooruk..pidu ja ringi laskmine koguaeg? Ma elan oma lapse nimel, sest kui teda ei oleks siis arvatavasti poleks ka korraliku elu. Ma tean, et Mardile ei meeldi, et ma blogin. Ta on korduvalt küsinud miks ma kõigest siia kirjutan. Ma kirjutan, sest ma tahan oma mõtted välja lasta. Tagega käin ma natukene harva väljas ja ma ei hakka teda ju kõigega kurnama.Mardiga ma tegelikult kõigest ei saa rääkida, sest igakord kui ma puudutan teemat " meie suhe" , siis lähme me tülli, sest ma ei saa korralikult oma arvamust avaldada. See selleks, tegelikult olen ma alates lapse sünnist võtnud hoogu, et korralikult blogima hakata. Nagu te märkate, siis on tekkinud mul kirjavead.Mis siis , et mu eesti keele lõpueksam läks hästi. Nagu näha on see pikalt kodus istumine niimoodi mõjunud, et ei suuda enam korralikult kirjutadagi ilma, et vead sisse tulevad. Vahel kui ma loen enda lauseid siis mõtlen küll, et misasja? Kuidasmoodi? Alles hiljuti kirjutasin ja avastasin, et olin teinud k/g vea...mis on täiesti ajuvaba. Ma ju tean tegelikult, et sõnasse tuleb "k" aga automaatselt olen kirjutanud sinna "g".Tegelikult on see uskumatu kuidas ma olen tegema hakanud kirjavigu, see ei ole normaalne, et mõne aastaga suudan ma hakata tegema kirjavigu.Võibolla tuleks tõesti kirjutada rohkem ning märgata oma vigu. Igatahes, sügisest on uuesti kooli minek ja ehk sellega paraneb kõik. Minu ainus mure on seal vene keele õppima hakkamine, sest ma ei oska seda. Ma olen õppinud koguaeg saksakeelt ja tegin isegi ülemineku eksami 4 peale, mis siis , et tegelikult hetke seisuga ei oska ma saksa keelt.Ma oskan ennast ainult saksa keeles tutvustada. Tegelikult peaksime me võtma ennast kokku ja rääkima Mardi vanematele miskit mille jaoks me oleme juba pikalt hoogu võtnud.Ma ei teagi kuidas seda teha ja millal.Eks see üks raske vestlus tuleb.Ei ma ei ole rase, kui keegi peale viimast lauset seda arvama hakkas. Rasedaks ma loodetavasti ei jää järgmine 5 aasta jooksul kindlasti. Nüüd on aeg õppima hakata ja ennast üles töötada.

Meie väike vastlapäeva pildistamine :)

Eile kutsusin Joonase meist pilte tegema :)

Motivatsioonist ja niisama mõtteid.

Täna läbides järjekordset koolitust tunnen, et on aeg järgmine samm teha, sest tarkust on juba omajagu kogutud. Ees on veel kolm koolit...