Mida aeg edasi seda vähem ma aega oma blogi jaoks leian.
Selle väikese ajaga on muutunud nii mõndagi. Nagu pealkiri ütleb, siis elu läheb edasi.
Esiteks, ma vahetan töökohta ja teiseks ma viisin kooli paberid ära, kolmandaks käisime poisiga erakorralises ning elasin 2 väga rasket ja depressiivset päeva üle.
Alustan siis algusest. Otsus vahetada töökohta on seotud viimase palgapäevaga mis lõi tõsiselt suu lahti ja pani rasket otsust otsustama. Jäin endale kindlaks ning augusti algusest alustan juba uues kohas.Väga kahju on lahkuda, sest töö ise mulle meeldis ja inimesed samuti.Füüsiliselt ja vaimselt väsitav oli kuid siiski meeldis. Aga elu läheb edasi ja iga muutus on millegiks hea.
Teiseks viisin ma eelmisel nädalal Tallinna Majanduskooli paberid ära ning 6.augustil lähebn eksamile ja vestlusele.Kõik viitab sellele, et peaks ilusti sisse saama.
Nagu ma varem kirjutanud olen, siis tegelikult tahtsin ma juba eelmisel aastal kooli minna aga jäin oma sisseastumisega hiljaks. Uuel aastal uue hooga. Koolis valisin õppe kus ma saan käia töö ja lapse kõrvalt. Õnneks Hugo sügisest läheb lasteaeda ja see kergendab koormust. Hetke seisuga pean ma igal kuul pea 200€ maksma lapsehoidjale. Seega 140€ jääb iga kuu rohkem kätte.
Nüüd räägin lapsevanema rõõmudest. Ehk siis emaks olemise halvem pool. Mina nimetaks selleks halvemaks pooleks ema südant. Nimelt kui me koolis käisime siis jäi laps ema juurde ning ema (nana) avastas poisi kaelalt muhulaadse muna, mis oli kõva.
Olemuselt minu miinuseks on see, et ma hakkan mõtlema kohe kõige halvemat, et ma hiljem shokki ei saaks kui peakski midagi olema. Seega elasin ma kaks päeva paaniliselt mõttega, et äkki on see vähk. Ma nutsin üks õhtu ennast magama, sest hakkasin kartma reaalsust, et äkki ongi. Me läksime selle ajaga Mardiga mitu korda raksu, sest ta ei leidnud aega erakorralisse minna. Lõviema oli valmis minema kasvõi bussiga linna, et asjale selgust saama aga lõviisal tuli mõistus pähe ja viis meid ikka autoga. Käidud oldud, tuli välja , et lapsel on lümfisõlme põletik.Seega lümfisõlm on paistes ja mina arvasin kõige hullemat.Oh seda rõõmu ja rahu mis mind valdas kui lõpuks selguse asjasse sai.
Tavaliselt kui sellised asjad toimuvad siis ma kammin täiega ära.
Öösel näiteks pöörasin ära ja hakkasin last otsima. Teisel ööl ärkas poiss öösel ja ma enda arust tegin aga pai ja musi. Mart tõusis püsti ja pani vannitoast tuli põlema.
Tõstsin pea.....
Ja ma SILITASIN POISI KANNIKAID JA TEGIN MUSISI!
Vahest juhtub....
