Tehtud.
Nüüd ta mul on siin. Hoiab ainult käest kinni ja tahab lähedust.
Ta vist arvab, et ma viisin ta lastekodusse ja peaaegu jätsingi ta sinna.
Aga võta näpust, emps tuli järgi.
Hommikul oli tuju hea ja soov lasteaeda minna suur.
Ka sinna jõudes oli veel kõik korras. Läks kallistas kasvatajat ja jälle nägemise rõõm oli suur.
Terve need 3 tundi muretsesin , et kuidas ta ikka lepib ja kas saab hakkama.
Järgi minnes nautisin üksi poes käimist ja lasteaeda jõudes kuulen juba.
"Tahan emmet, kas emme tuli?"
Süüa ta ei tahtnud , vaid tahtis emmet. Kui ei lubatud vaatama minna kas emme tuli juba, siis hakkas nutma.
Tõin oma näost punase ja pisarates lapse ära.
Arvata võis, et esimene päev selline on, sest Huuks ei olnud käinud lasteaias nüüd mai kuust saadik.
Õnneks on Hugo sõber temaga samas rühmas, seega ta ennast päris üksi ei tunne seal ning kasvataja on tal ka tore. Teisega ma veel kohtunud ei olegi.
Ma muidugi ei kujuta nüüd ette, kuidas ma ta esmaspäeval uuesti lasteaeda saan. Arvestades tänast traumat. Räägib mulle koguaeg, et tema ei tahtnud seal olla ja tema tahtis emmet.
Seekord sain ta sellega ära seebitada, et tema sõber läheb ka ja nad saavad mängida.
Aga mida ma nädalavahetusel kasutan, et teda uuesti lasteaeda meelitada?
Ma ei taha hakata kasutama seda varjanti ka nagu seda on ära ostmine, sest kui ma annan näpu, siis ta võtab käe.
Ning ma ei näe sellel pointi, sest selline asi ei oleks õige.
Aga kuidas siis selle aastaga on!
Panustame lasteaia päevade peale ka?
Kes mitu päeva panustab, kaua mu laps terve on.
Ma ületan ennast seekord ja panustan ise nädalale!
