Ma ei ole üldiselt selline inimene, kes ignoreeriks infot mis väljaspoolt tuleb, kuid antud hetkel olen ma seda teinud, eriti arvestades seda, et see puudutab minu last.
Mõtlesin, et kirjutan sellest lasteaia teemast natukene, sest ma olen tegelikult päris mures.
Nimelt millegipärast viimasel ajal saan ma igaltpoolt vastu päid ja jalgu teemal, miks mu laps lasteaias ei käi. Ta on ju nii suur juba ning peaks ikkagi juba lasteaias käima ning nn “ oma närvide puhkamiseks” peaks ta ikka sinna viima.Eriti võtavad sel teemal sõna mõlemad Hugo vanavanemad.
Mu laps on sel lasteaia perioodil käinud lasteaias äkki ainult 5-6päeva. Loen lasteaia perioodi alguseks septembri.
Mulle väiksena lasteaias käia meeldis, niipalju kui ma mäletan alustasin mina vist samuti 2-3aastaselt lasteaia teekonda ja käisin täitsa lõpuni välja. Härra nagu ma aru olen saanud, siis ei olegi lasteaias käinud.
Huuks on alati olnud üks eriline laps, mistõttu mina olen teda hoidnud pooleldi vatitupsu sees.Ma ei ole kunagi midagi peale sundinud, pigem olen alati varakult ise suunanud teda iseseisvuse poole.Suurel potil pissil käimine, ise millegi tegemine, võileiba teeb ise endale jne.
Ma olengi pigem selle poolt, et last ei tohiks sundida, pigem suunata midagi tegema. Sama on ka lasteaiaga. Üks päev tuli mulle ootamatult töö ja kuna Huuksil valvajat ei olnud, siis olime sunnitud ta saatma lasteaega ( ootamatult). See mõjus lapsele täiesti kohutavalt. Eks meie elus on viimasel ajal olnud ka tohutult suured muutused ja kaotused ning sunniviisiline lasteaias käimine jätab ka oma jälje.
Minu laps nutab õhtuti/öösiti, nuuksub voodis ja isegi läbi une ütles, et ei taha lasteaeda minna.
Mina nimetan seda korralikuks psüühikale hakanud veaks. Me oleme teinud vea, osaliselt oli see kindlasti ka( kuidas seda nüüd nimetada) väljaspoolt tulev vaimne surve.
Ükspäev ütlesin ma härrale samamoodi, et kes on lapsevanemad. Meie oleme! Meie kohus on oma lapsele pakkuda seda , mis on temale parim. Anda talle seda, mis on temale parim jne.
Me ei tohiks lasta ennast mõjutada välismaailmast, sest ta on meie vastutusel ja meie kõige armas ja kallim maailmas, kuidas me saame oma kõige kallimaga niimoodi käituda?
Ma olen alati usaldanud oma sisetunnet, sest see pole kunagi valetanud. Seetõttu arvan ma, et isegi kui keegi tuleb rääkima, et suur laps(3a) peab lasteaias käima, siis tuleb see inimene pikalt saata. Ma olen ema ja ma tean mis on antud hetkel minu lapsele parim.
Liiga palju sündmusi on korraga olnud ja see kõik mõjub ju ka sellele väikesele hingele.Miks ma pean oma last veel shokeerima?
Me ju pidime jätma oma kodu, oma asjad, oma privaatse keskkonna.Kordan veelkord ennast, aga meie eludes oli tohutu kaotud ja muutus.
Meil kõigil on raske aga see ei anna õigust lapsega nii käituda.
Eks antud hetkel ongi nii, et meie igapäevasesse ellu kuulubki see, et kolmesed lapsed peaksid juba lasteaias käima ning emad tööl. See ongi see väljaspoolt tulenev vaimne surve, see kes rutiini ei järgi on imelik ning kuidas see võimalik on, et sinu kolme aastane veel lasteaia rutiinist osa ei saa?
Ma ei ütle , et mulle jubedalt meeldib lapsega kodus istuda. Ei, ei meeldi. Ma tahaks tohutult tööle minna kasvõi kohe praegu , ma tahaks vahest niinimetatud “oma aega”, ma tahaks lihtsalt kasvõi trenni minna , sõbranna juurde ilma lapseta või mis iganes aga mul ei ole seda varjanti ega võimalust.Vb tõesti teistel on kedagi kelle hoolde laps jätta kuid mul mitte.Ainukene võimalus midagi üldse teha on õhtul peale härra tööd aga kuhu mis siis enam pimedas lähen.Siis on moment, kus tahaks ju kolmekesi aega veeta.
Ma olen olnud valmis oma lapse pärast ennast ohverdama ja nii ma elangi. Seda enam ei tohiks lapsele survet avaldada. Kui on õige aeg siis ma viin ta lasteaeda ning loodetavasti ta läheb rõõmuga.
