Logisin täna hommikul enda facebooki kontosse sisse ja ette lõi pildi, mida ma tegin täpsemalt aasta tagasi! Eelmisel aastal samal ajal istusime me Laulasmaa spa restoranis , sõime head toitu ja jõime head rummi. Laps oli minu õe hoolde jäetud, millest tuli suur draama ning seda viga ei tee ma enam kunagi.
Vaadates seda pilti, siis jäin ma pikalt mõttesse, sest mis on meie suhtest saanud?Varem oli kõik nii armas, lihtne oli öelda" ma armastan sind" kas või igal õhtul. Minna jalutada käest-kinni. Käia kinos või niisama kahekesi söömas?
Peale lapse sündi ei käinud me esialgu vähemalt pool aastat kuskil väljas, esimene kord oligi alles kevadel kui Laulasmaal käisime aga see ei olnud ka mitte mingisugune puhkus.( Hugo sündis oktoobri lõpul).
Meie elu sai tegelikult täiesti pealepeale keeratud peale lapse sündi. Isegi rasedana viis Mart mind sööma ja kinno..muidugi enamus minekuid olid minu algatusel. Kuid siiski...
* Ma vajan kahekesi aega, ja see aeg ei ole see, et me nüüd panema lapse kell 22 magama ja istume kahekesi teleka ees.See pole kvaliteetaeg!!
*Ma vajan komplimente!!
*Ma tahaks lihtsalt minna kuskile. Mulle piisaks kasvõi sellest, et ühel päeval Mart ütleks, et viime lapse vanavanemate juurde ja lähme lihtsalt kuskilt jalutama. Kas või Paunküla poole minnes jääb teeäärde üks ilus rada kus saaks jalutama minna..aga ei..
* Ma vajan puudutusi. Ma igatsen tohutult, et lihtsalt tuleks ka võtaks ümbert kinni.See oleks nunnu ja tekitaks rohkem lähedasema tunde.
Me ei ole tegelikult enam üldse nii lähedased kui varem, ma ei tea kas asi on selles, et ei ole aega või tõesti muresi on liiga palju, kuid me jääme ju sellevõrra teineteisest kaugemale.
Lapse sünd perre, ei tohiks ju olla nii suur takistus omavahelisi suhteid paremaks muuta.Mingi hetkel lihtsalt tekib see tunne, et lööd käega.
Ma olen alles noor naisterahvas ning ma ei leia, et ma peaks olema suhtes nagu vana abielu paar, kes on harjunud juba sellega, et inimene on kõrval ja ei pea isegi ütlema, et armastad teda.
Ma vajan ju tegelikult palju tähelepanu ja kui ma seda ei saa, siis muutun ma vihaseks ja pahaseks.Ma olengi hetkel tegelikult väga vihane koguaeg ja ma arvan, et see viha peitubki tegelikult koduses elus.Ma tahaks nii väga, et miski muutuks, kuid see kõik on hetkeline. Mingil hetkel muutub elu ikka tagasi selliseks nagu oleks kaks lapsevanemat kes elavad nagu korterikaaslased.
Meil on imearmas laps ja me oleme kaks toredat lapsevanemat, kuid paarina on meie suhe väga maha jahtunud.Mul tekibki küsimus kas tõesti lapse sünd mõjutab vanemate omavahelisi suhteid nii palju?
Esialgu esimesel aastal oligi olukord, kus me tõesti olimegi niivõrd väsinud, et teineteise jaoks aega ei leidnud. Me laps ei maganud üldse, päevad olid rasked ja ööd veelgi raskemad. Kuid nüüd ta magab ilusti..võiks ju miskit muuta?
Selle postituse ma kirjutasingi pigem Mardi jaoks, et talle jõuaks mu mõtted kohale, mida ma tahan öelda. Et , ta saaks aru, miks ma koguaeg olen halvas tujus ja pahane. Miks ma mölisen nii palju, ilma, et ma seda kontrolliksin.
Varem olen kirjutanud ka pulmadest, kui arvestades viimaseid vestluseid olen otsustanud, et mina ei abiellu.Pulmad peaksid olema ühe naisterahva unistuste päev kus ta saab ennast tunda kui printsess, kuid minu mõtted mu elukaaslase omaga kokku ei lähe, seega mina kahjuks abielluma ei hakka.Pulm on kaunis sündmud, mitte mingisugune suur jooma! Jah ütlen, otse välja, sest minule selline ettepanek ei sobi ja ma ei hakka sellele ka alla andma.
Kirjeldan ka natukene enda pulma.
Minu unistus oleks kiriklik pulm, millele järgneks armas pulmapidu kus alkoholiga üle ei pingutata.Kahjuks Mardi mõtteid kuulates meenub mulle kohe vene pulm.Ma soovin kindlasti pulmaööd, kus mees kannab mind süles voodisse( romantiline) või siis peale pulmi reis mesinädalatele. Mitte, et ma peaks sinna minema pohmas ja näost ära mehega.Lennujaamas tuleks talitada härra lennukisse " Vabandage, meie pulmapidu läks natukene käest ära...mu abikaasa pole veel kaineks saanud".Mind ajab lihtsalt marru see, et minu unistuste ja soovide ei arvestataks absoluutselt. Ma ei tahaks väga väikest pidu, sest sõpru ja sugulasi ju ikka on...kuid arvestades seda kõike, siis lõppude lõpuks ainukene võimalus abielluda on kahekesi ja salaja....kui üldse...
