Mõtlen, et keegi mu blogi nii-kui-nii ei loe aga
siiski siiski,
vähemalt kolm inimest seda teevad.
Sain vastu päid ja jalgu, et üldse ei viitsi kirjutada.
Ma pole lihtsalt viitsinud blogida. No ei ole seda tuhinat peal, et siia nüüd mingi eriti pikk postitus kirjutada ja Huuksiga on ka viimasel ajal nii palju sõdimist, et mul polegi mõtet isegi seda arvuti ekraani lahti teha.
Nüüd ma võin kinnitada käsi südamel, et see müüt mida kutsuti " PÕRGULINE KOLME AASTANE" peab täiega paika, sest praegu juba kuuaega saan ma seda põrgulist kolmest enda nahal tunda.
Ma üritan ennast sellega lohutada, et ehk järgnine aasta on kergem. Ehk...
Mis siis vahepeal toimunud on.
Ma olen mõelnud vahepeal juba mitmeid kordi vabatahtlikult hullumajja minna. Lihtsalt närve puhkama. Hugole see mõte ei meeldi, et ma kuskile lähen. Eks ta vaatab, et ma veel olen vist enam vähem normaalne, võiks ikka natukene veel ajusi läbi tõmmata.
Huumor on tore aga seda huumorit tuleks liigitada vist "musta huumori" alla.
Teda luban ma ka vähemalt korra päevas lastekodusse lastevorstiks saata aga enam ei mõju see ka.
Ma ei ütleks, et ma lasen tal endale pähe istuda, pigem on teda õnnistatud nii tohutult jubeda iseloomuga, et ma tunnen ise endale juba kaasa.
Aga tean, et ma pole ainukene ema keda 3aastane hulluks ajada püüab.
Minu päevad lõppevad sellega, et päeva lõpuks kisun ma voodis juba juukseid peast ära, sest päev väikese kurja lapsega on päris jube.
Vahel kasutan võimalust ja peidan ennast kuskile ära, et veidi rahu saada.
Siis tullakse ja lammutatakse uks maha, peaasi, et sisse saaks.
Mõtlesin, et kirjutan ka meie üleeilsest ehmatusest.
Läksime Hugoga õue möllama ja üks hetk vaatan , et Tallinna poolt tulevad kaks hävitajat madallennul , üks hakkas just hävitajaga ringi peale tegema. Hugo ehmatas nii, et viskas pikali maha. Tundus meelega tehtud ehmatus meile. Nali naljaks aga endalgi hakkas kõhe. Tundus, et panevad otse majja.
Hiljem oli Hugo muidugi vaimustuses, seega hirm oli kadunud päevapeale.
