Sunday, November 1, 2015

All alone as you look through the door Nothing left to see...

Jätkates oma eelmist blogi postitust... 
Nimelt tuli mulle sülle üks väga hea pakkumine praeguselt töökohalt, mis muidugi tähendaks pikki päevi ja pikal nädalal ainult kahel päeval lapse nägemist. 
Palk muidugi kõrgem ja särkivärki... 
Ma olin valmis seda vastu võtma kuniks üks õhtu sain kodus peapesu, et ma üldse selle vastu võtsin. Laps mind ei näegi ja mis ema ma selline üldse olen? 
Jah, selle koha pealt on muidugi täiesti õigus, mis ema valiks endale sellise töökoha kus last üldse ei näeks? 
Olgem ausad, minu jaoks oli see otsustamine vägagi raske, sest plusse oli rohkem kui miinuseid ,kuid need miinused olid siiski vägagi olulised. Materiaalselt oleks muidugi elu paranenud ,kuid vaimselt lapsele tähendaks see emme vähem nägemist ja härrale rohkem kohustusi.Tänu millele ta arvatavasti niimoodi ärrituski. Kui sul on ikkagi mugav elu, kus naine enam vähem kõik ette ja taha ära teeb ning mingil hetkel see kõik päevapealt muutub.... muidugi on raske. 

Hetkel on ju väga chill. 
Mina lahkun ennem kaheksat kodust, härra viib poisi lasteaeda, mina toon ära (SÜLES!), vahel ka tema kui mul pikemalt läheb või tema varem ära saab. Koju tulles hakkan mina süüa tegema,harva ka tema,  koristama, nõusi-pesu pesema. Elu kui lill :) 

Minu pikk nädal tähendaks kõike vastupidi. Kohustusi tuleks liialt palju juurde võimis? Harjumine võtaks kaua ja närvitsemist oleks kodus rohkem. 

Seega....kuigi oma otsuseid tehakse meie peres üksinda, siis tundub nagu minu üksi tehtud otsused oleks valed, vähemalt jäetakse mulle selline vastik enesetunne. Kuigi leian, et kui mind rohkem kuulataks, siis oleks elu kindlasti parem. Liiga palju valesi valikud ja üksi otsustamisi. 

Vahel ma leian, et on vale selliseid asju siia kirjutada.Kuid tahaks mõnikord öelda välja asju, mida sellel kindlal hetkel teha pole saanud või ei taha lihtsalt kallile inimesele haiget teha.. 
Sõnade allasurumine ei ole just minule iseloomulik joon.Millegipärast olen ma seda viimaselajal tegema hakanud...

Okei, sai öeldud ja mõeldud.. Jätan nüüd tööinimese elu ja naudin oma ainukest vaba päeva :) 



Motivatsioonist ja niisama mõtteid.

Täna läbides järjekordset koolitust tunnen, et on aeg järgmine samm teha, sest tarkust on juba omajagu kogutud. Ees on veel kolm koolit...