Ma olen hetkel täiega sadulas.
Motivatsioon on laes ja koguaeg on tunne, et nüüd sel aastal tuleb midagi
ära teha, sest muidu on selleks hilja.
Reaalsus jõudis kohale, sest kui ise ei tegutse, siis ega magavale kassile hiir suhu ei jookse ka.
Ma olen selline inimene, kellel käed sügelevad ja tahaks koguaeg midagi teha.
Kuskilt on tulnud see "särts" tagasi, mis juba mõned aastad kadunud on .
Hugo on ka juba piisavalt suur, et ma saaks lõpuks iseendale pühenduma hakata.
Seega ,oleks ka aeg iseenda peale mõelda.
Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et kui ma midagi tahan ,siis ma pean selle
kohe ja praegu saama.
Armas elukaaslane muidugi koguaeg nokib, et "Sina lihtsalt lähed ja sina lihtsalt teed" .
Ma ei leia, et see oleks halb iseloomujoon. Minus on piisavalt temperamenti,
et saada kõik mida ma tahan. Ja ma olengi saanud kõik mida ma tahan tänu sellel,et
ma pean selle KOHE saama.
Muidugi väidetakse algul seda, et sel hetkel kui mingi mõte pähe tuleb, ei arvesta ma absoluutselt teistega.
Selle peale ütleks, et kõik on alati läbi mõeldud ja analüüsitud.
NR 1 on alati pere ja sugulased aga teiste puhul võibolla tõesti lähen ma vahel üle laipade, ilma, et mõistaks, et keegi haiget saab või solvub.
Tänu lapse sünnile ja inimese enda kõrvale leidmisele, olen ma pidanud ikka
oma iseloomu ja temperamenti korralikult alla suruma ja võibolla
seetõttu on olnud ka selliseid otsused, mis pole just kõige targemad olnud.
Aga kuskil hingesopis on need iseloomujooned endiselt alles...
Aeg on õige iseenda leidmiseks.
Lihtsalt need allasurutud mõtted, tunded ning laps on seatud esikohale on muutnud mind rohkem
kinniseks , vaiksemaks, tagasihoidlikuks- vaikseks koduperenaiseks.
Mulle ei meeldi see inimene, kes mulle peeglist vastu vaatab.
Ma ei mõtle selle all üldse kohe välimust, kuid see inimene kes sealt vastu vaatab,
tal puudub silmis sära.
Ma loodan, et need otsused mille ma sel suvel vastu võtan, muudavad seda inimest kes peeglist vastu vaatab. Ma loodan, et Hugo on kunagi mulle tänulik ja ei vihka mind sellepärast, et ma pingutan tema heaolu nimel.
Ma loodan, et ta on sama õnnelik väike naerupall edasi, sest rutiin ei
ole elu alus.
Ma olen liiga noor veel rutiini jaoks.
Kui ma 70+ olen, siis saan aru, et koon päev läbi sokki,kastan tomateid ja kurke.
Ma loodan, et armas elukaaslane suudab üle elada need hullused.
Aga pikemas perspektiivis, peaks ta mõistma, et see ei ole hetkeline hullus.
Hetke idee või kuidas iganes ta mu" kohe ja praegu" soove nimetab.
Asi pead seda väärt olema.
Pole mõtet raisata neid aastaid.
Elu on nautimiseks.
No alustame siis sellest,et suits ei maitse enam üldse.
No k*rat, kokku juba 5aastat tõmmatut ( aastase vahega).
Paljuks läheb vist.
Võtaks veel viimase paki oma lemmik suitsu ja jätaks selle suitsetaja eluga hüvasti.
Eks ma annan mingi aeg teada, kuidas siis edeneb.
Pidudel teen ma niikuinii aga igapäevaselt võiks küll ära unustada selle.
No ei maitse enam lihtsalt.
öek.
