Mulle jõudis alles nüüd kohale,et
minust saab ju tudeng. Ma pean kolm aastat koolis käima.
Tegelikult tundub see kõik päris hirmutav, sest kui mina kooli lõpetan ,valmistub Hugo juba eelkooliks.
Hirmutav ongi see just seetõttu, et ma ei kujuta ette kuidas Hugo sellega harjub, sest kaugõppes laupäeviti mind kodus ei ole.
Hugo-Hugoks, pigem elukaaslasel läheb elu selle võrra raskemaks.
Mugavustsoonist astume me sel aastal ikka pika sammuga välja.
Aga eks see kõik ole hea tuleviku nimel.
Kujutan ette, et need järgmised kolm aastat on päris rasked.
Aga tean paljusi, kes hakkama on saanud, seega küll mina ka saan. Tahtejõud on ju alati olnud
päris kõva.
Üldiselt tundub, et suvi on vist saabunud jälle?
Seega tahaks jubedalt lapsega midagi teha ja kuskile minna perega.
Lihtsalt nautida seltskonda ja puhata veidi.
Näiteks Hugo esimene telkimine on meil siiani tegemata aga loodetavasti saame me sellega nüüd nädalavahetusel ühelepoole. Muidugi ma tean juba, et kui hakkavad need sääsed, ämblikud ja muud loomad telki tekkima, siis :
Aga lapse nimel tuleb see telkimine ära teha.
Eks siis hakkab nalja saama.
