Ehmatus arsti juures.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kui ma sain

kirurgi juures ära käia seoses oma 4a vaevanud sapikividega. 

Saadeti mind UH uuringusse ja pole ime, et ma siin tihti valutan, kui neli väikest kivi 

sapid ringi uitavad. 

See selleks, määrati mind ilusti opi ootele ja loeti sõnad peale, et järgmine kord kui valutama hakkavad, siis tuleb kohe kiirabi kutsuda. 

Okei, asi selge ja korras. 

UH-d tehes ühel hetkel küsib mu käest, et kas ma tean, et mul on rinnas tükk? 

Vot see oli üks korralik ehmatus. Arvestades, et tunda midagi pole olnud ja otseselt selliseid ehmatavaid valusi ka mitte tõmbas see korralikult näost ära. 

Saatis mind Mammoloogi juurde. 

Ootasin ukse taga kuskil 25minutit aga selle aja sees käis ikka igasuguseid mõtteid peast läbi. 

Mõtlesin, et kas nüüd ongi kõik? Ongi vähk? Mis edasi, kuidas , mida , miks? 

Isegi paar pisarat tuli seoses nende jubedate mõtetega.

Kirjutasin ka härrale, et mul läheb natukene pikemalt, sest üks uuring on veel. 

See suutis ka juba tööl sada mõtet läbi mõelda. 

Täiesti kohutav kuidas selline asi üldse mõjuda võib.Üks väike asi ehk tükk rinnas paneb mõtte niimoodi tööle, et muretse ennast lolliks. 

Mulle tehti uuesti UH ning arst küsib mu käest kas mul lapsi on. Vastasin, et on üks kolmene poisslaps. Tema muidugi rahulikult naeratab samal ajal kui ma tahaks nutma pista. 

Ütleb mulle siis vene aksendiga " Ära paanitse" ja jälle teeb malbet naeratust. 

Peale Uh-d riided uuesti selga ning istusin toolile. 

Ütleb siis mulle" Üks poiss?No da .....teine tuleb tüdruk, imeb musuga tüki välja, välja lõikama ei pea...komplekt koos. Ausaltöeldes ma kujutan ette, et paistsin seal nagu peata kana, kes mitte midagi aru ei saanud. 

Igatahes niikaua kuni valu ei tee, lõikama ei pea aga kui ma tahaks seda ennetada, siis tuleks veel üks laps sünnitada, kes siis piimaga välja imeks selle 1,8cm läbimõõduga tüki.

No kurja , on alles asju mille pärast muretseda! Oli see seda muretsemist siis väärt? 

Siiani korralik šokk sellest. 

Ma ei oska oma emotsioone kirjeldada...

Ma olen alati olnud seda sorti inimene, kes koguaeg tahab midagi teha ja see peaks olema midagi mis mulle endale meeldib ka.

Sain pakkumise ja veel nii hea pakkumise millega kaasnevad nii lahedad inimesed, et ma ei suuda oma emotsioone kirjeldada.

See on midagi mille peale olen ma ka ise aastaid mõelnud aga teostus on jäänud sinna toppama, et ei oska kuidagi edasi minna selle asjaga. 

Õnneks meid on neli, neli tohutult vahvat naisterahvast, kes loodetavasti lähevad selle ideega lõpuni välja. 

Teate küll seda momenti emana, kui järgmisel päeval on vaja kiirelt paar tundi oma asju ajada aga , siis olete tohutult suure probleemi ees, et mida teha oma väikese ubinaga, kelle hoolde jätta. Ja kui tekib moment, et keegi hoida ei saa tuleb oma plaanid edasi lükata. 

Vot meie pakume sellele probleemile lähitulevikus lahendust!

Mismoodi täpsemalt, sellest kirjutan ma mõne aja pärast kui asjad täiesti 100% kindlad on. 

Igatahes kätte on jõudnud aeg, kus ma saan oma energiat rakendada sinna mis mulle endale naudingut pakub. 

Ega hetkel on üldse selline teema , et ma olen endale võtnud sada kohustust, mis tähendab seda, et mul on koguaeg mingi tempo taga. On vaja igale poole jõuda ja nüüd on jälle käes ka Märts- ehk kuna ma tegelen ka juuksepikendustega , siis kõikidel mu klientidel saab 2 kuud täis ja nad tahavad hooldust saada, lisaks veel uued kliendid. 

Lisaks sellele käin ma ka aktiivselt autokoolis ehk Suveksloadkätte2017. 

Alustasin uuesti ja ausaltöeldes mõnes olukorras tahab kohe see viimane avarii meelde tulla ja tekib kerge paanika. Kuid üritan siiski hakkama saada. 

Kolmadaks on Hugo, kes lasteaias käia ei taha ega kannatagi teda sinna vist praegu viia arvestades, et ta mul niivõrd tihti haige on.

Siis veel töö keskraamatukogus- õnneks saan ma seal ise sättida aega kuidas ma seal käin. 

Ja nüüd veel muud asjaajamised, seega jah ma olen suutnud endale korralikult tegevust võtta. 

Ärge siis imestage, et me väga ei kohtu. Ema arvab ka, et ma unustan ta näo juba varsti ära, arvestades , et ega ma külla ei jõua. 

Vitamiinidest ja Huuksist

                                             Käisin eile apteegis ja soovisin osta vitamiine

                                        Mina: " Kas teil 3 aastasele vitamiine vedelal kujul ei ole, näiteks mahla või 

vee sisse panemiseks? 

Tema: Kahjuks ei ole aga meil on näiteks kummikommi laadsed vitamiinid? 

Mina: Kahjuks need ei sobi, mu laps ei võta neid. 

Tema: Siis on veel vitamiinid sokolaadikarud. 

Mina: Mu laps ajab ennast neid nähed juba oksele. 

Tema (imestades): Tavaliselt lapsed armastavad kummikomme või sokolaadikarukesi. 

Mina: Mu laps  ei ole tavaline laps ka. Frukt nagu on ta on, on raske talle üldse miskit sobivat leida. 

Lõpp tulemus enne lahkumist. 

 Ostsin Huuksile mingid närimiskarukesed, mis ülla ülla isegi sobisid ja maitsesid. 

Terviseparadiisi Panda vitamiinid. 

2 aastat sai kulutatud vitamiinidele korralikke eurosi enne kui sai leitud üks sobiv. 

Meile on korduvalt erinevad arstid öelnud, et lapsele tuleks anda vitamiine aga no kuidas ma annan, kui juunior kas öögib või lihtsalt sülitab kõik välja. 

Vb ta ongi haige just sellepärast niivõrd tihti, et ei võta ühtegi vitamiini ning toidust ta neid niipalju kätte ei saa. 

Õnneks ptui ptui ptui, ei tea kui kauaks aga nüüd ta lausa ootab hommikuid, et saaks vitamiini võtta. 

Huuks jäi meil peale eelmist nädalavahetust korralikult haigeks. Mitu päeva häält ei olnud ning kinnine köha ja nina piinas last. 

Õnneks lõpuks ometi tänu ravimitele, sinepivannile, aurule ja ingveri lapikestele on ta lõpuks ennast enamvähem tervemaks saanud. 

Vb ma tundun halva emana aga need päevad olid päris rahulikud. Midagi ei lõhutud ja toad püsisid ka enam-vähem korras, kuniks tänaseni kui lammutati tuimalt haamriga üks politsei auto laiali, peksti toad sassi ja visati wc sein paberi kuule täis. 

Ei kõla just meeldivalt aga õnneks või kahjuks on see lihtsalt üks argipäev 3 aastase lapsega. 

Vahel kergem, vahel kolm korda kirjeldatust hulles.

Lastetud kindlasti mõtlevad,et vaevalt see asi nii hull on ja kindlasti lapse kasvatamine on kerge või üldse on üks kasvatamatu laps. 

Ei, ei- see asi ei ole üldse nii. 

Ma ei ütleks et Huuks oleks kasvatamatu ,ta iseloom on lihtsalt juba selline, et karju või appi. Kange kui juurikas.

Millegipärast härra armastab öelda, et iseloomu on Huuks minult saanud. 

Ma olen ammu mõelnud, et broneeriks koha hullumajas aga kui ma hakkan seda juba tegema , siis tuleb selle kesta alt üks imearmas 3 aastane inglikene. Saa siis aru mis laps see päriselt on. 

Eriti veel kui kostub nunnu lause " emma ma armastan sind". 

Kujutate te ette seda emade hullumaja?Istuvad kõik reas ja korrutavad hullusärk seljas " ma ei taha enam ühtegi last juurde!!!"

On veel mingid teraapia tunnid, kus õpetatakse kuidas ümber mõelda kui beebi isu peaks peale tulema näiteks.  Haha..

Fantaasia on mul muidugi lennukas nagu alati.