Mõtlesin juba ammu, et ei ole pikalt Hugost miskit kirjutanud.
Uskumatu kuidas aega läheb. Mul on kodus juba kahe aastane ja kolme kuune suslik.
See on nii vahva vanus. Rääkida oskab hästi, targutada ja iseloomu näidata ka.
Alati on räägitud, et 2-3 aastased lapsed on kõige lahedamad.
No seda nad on...väike targutaja oli kodust veel puudu :)
Miks targutaja? No, kui sa enamus ajast midagi küsid või palud, siis vastuseks on :
" Tahad ikka"
"Tahan ikka"
"Homme tudusin"
"Juba tudusin"
"Las ta olla"
"Emme toob, emme teeb"
"Kus issi on?"
"Mis kell issi tuleb"
"Pärast teen"
"Mis kell Markus tuleb?
"Kus kiisu on?"
Muidugi, eks selle vanusega on ka omad miinused. Näiteks iseloomu näitamine.
Kui miinus ja miinus annavad kokku plussi, siis meie puhul tuli veel suurem miinus.
Iseloomu on korralikult, meil oleks nagu väike sarvedega laps kodus.
Kõike mis tahab peab saama ja saab ka!
See on muidugi emmest, kes läheb üle laipade, et midagi saada.
Maha kukkuvad ajas sinna jäävad, kõik musta/pruuni värvi on kaka ja seda ei näpita.
See on issist...loogiline ju.
Roppustest ma üldse ei räägi...see on kohutav kuidas igaltpoolt sõnad meelde jäävad.
Ja see oskus õigel hetkel neid kasutada.
KOHUTAV!
Paljud vaatavad selle peale nii, nagu see oleks normaalne.
Mina tunnen piinlikust, kui mu laps nii räägib. Saan aru, et vanus ja kõik jääb meelde,kuid siiski. See pole õige.
Igatahes, teisest toast kostub juba " Emmmmme, emmmmmme ,väljaaaa"
Seega bossi soovi tuleb täita!
Byebye.
