Kaks päeva tagasi sai meil Mardiga kolm pool aastat läbi käbide ja kändude.
Uskumatu kui kiiresti aeg on lendama hakanud peale täisealiseks saamist.
Vahel tahaks jälle alakas olla, et need aastad veidi aeglasemalt läheksid.
Laps kasvab, meie vananeme.
Mardil on juba hallid karvad peas... ohjah...vanus tuleb peale.
Varsti võib juba alustada lauset sõnadega " Mina omal ajal.."
Okei, vast nii hull veel asi ei ole, niikaua kui me ise suudame hingelt nooreks jääda.
Aga kuidas meil läheb?
Esiteks mul on hetkel käed kinni seotud, sest ma olen 100% lapsele ja kodule pühendatud, juba üle kuu aja, sest kahjuks pole õnnestunud väga midagi teha seoses lasteaiaga.
Lasteaias on seis selline, et mingid viirused järjest levivad.
Mul ei ole ju mõtet last lasteaeda saata kui paari päeva pärast toon ta haigena koju .
Üldse see lasteaia süsteem on paigast ära.
Tõstetakse aina lasteaia maksu aga olukord läheb koguaeg aina hullemaks.
Haiged lapsed tassitakse lasteaeda ja kasvatajad ei julge neid koju saata.
Suletud ring ja see on ausaltöeldes haiglane juba.
Mu laps tahab lasteaeda, kuid ma ei saa teda saata, sest paar päeva hiljem toon ma haige lapse koju.
Õnneks nüüd ei pea enam süümepiinu tundma, et lapse pärast tööle ei saa.
Sellesmõttes on iseenda peremees lihtsam olla ja seda ka tulevikus.
Seega kes te panete lapse esimesest aastat lasteaeda, arvestage, et 60% ajast istute te haige lapsega kodus.
Äkki peaks looma eralasteaia?
Ainult terved lapsed ja kes toob haige lapse saab TRAHVI!
Karta on, et enamus tooks oma lapsed mulle.
