Lõpuks ometi on peaaegu kõik asjad ära toodud ja ära paigutatud.
Eks igapäevaselt on ikka siin tükk tegemist , et kõigele oma koht leida.
Kolimine kujunes mitme päevaseks, kuigi tegelikult korjasime me vaikselt asju kokku juba paar nädalat enne, et kolimine kujuneks lihtsamaks.
See kolimine on üks jube asi. Asju kokku võib panna a no neid uuesti lahti pakkida on ikka paras tegevus. Kolimine koos väikese lapsega on jube. Päris tõsiselt, pea kolmese poisiga koos asjade pakkimine ja lahti võtmine on keeruline. Lihtsam oleks seda kõike olnud ise teha, üksi, privaatselt.
Nüüd ongi jäänud vaid korteris kõik kohad lapiga üle tõmmata, nõus kokku pakkida. Külmik sulama panna ja boilerist vesi välja lasta. Ja ongi kõik. Nagu Hugo ütleb, siis varsti lehvitame kodule ja lähme täielikult ära.
Nüüdseks oleme me siin siis viis päeva juba olnud. Hugo on täiega rahul aga ma ise pole veel seda õiget tunnet leidnud, et see nüüd ongi kodu.
Eks ma klammerdun ka rohkem asjadesse kui teised. Pidin ju ikkagi oma "kodu" maha jätma, millest oli selle 3,5 aasta jooksul minu oma kodu, peidupaik , mõnus koht tehtud.
Eks see kõik vajab harjumist, sest elukorraldus on ka ju hoopis teistsugune ning kuna see on ka keskusest niivõrd eemal, ei saa ma päris "siis kui tahan lähen" asju teha.
Kuna Härra teeb kodus tööd, siis enamus ajast ta ongi tööl. Seega see üksi istumine mõjub kuidagi teistmoodi kui muidu oli. Asjade sättimine on ka juba nii ära väsitanud, et eile ma võtsin tuimalt vardad kätte ja kudusin lapsele ühe mütsi.
Minu esimene müts, mis ka pähe mahub ja seal nunnu on .
Üks päev = üks müts. Tegelikult oleks juba poole päeva pealt valmis olnud aga ma pidin kaks korda üles harutama poole pealt.
