Seoses tänase Ülikooli sisseastumiseksamiga,
meenus Gümnaasiumi aeg oma kodu koolis.
Enamus vist teab, et ma tegin ma viimase 12nda klassi õhtukoolis ja ega ei kahetse ka seda.
Sest, tol aastal oli nii avarii kui ka rasedus. Seega kergendas viimase klassi õhtukoolis tegemine ikka korralikult minu elukest.
Ma ei oleks ette kujutanud neid järgnevaid kuid peale avariid ja esimest nelja raseduskuud tavaklassis käies.
Iga väikese aroomi peale oksele minna vist ei oleks tol hetkel eriti meeldiv olnud.
Igatahes mõtlesin, et ma ei olegi kirjutanud sellest, et milliseks kujunes minu
viimane klass rasedana.
Peale raseduse välja paistmist muutus õpetajate suhtumine täielikult.
Kes muutus super õpetajaks/inimeseks keda siia maani austan ja imetlen, kes jällegi
selliseks, et siiamaani mõtlen, et k'rat sul viga oli?
Ütleme niimoodi, et õhtukoolis enamus õpetajaid olid palju vabamad kui näiteks tavaklassi ees.
Viskasid nalja, rääkisid vabalt.
See oli õhtukooli juures suur pluss, sest lust oli koolis käia.
Muidugi teisest küljest, oli ka kaks õpetajat kes koguaeg üritasid vaikselt läbi lillede mõnitada või parastada, umbes, et mismõttes ei jõudnud teha, tegid siis lapse.
No kuule, kui ma terve eelmine päev olin pikali maas ja ropsisin iga haisu peale( ka lille lõhn oli sel hetkel hais), siis karta on, et ma lihtsalt ei suutnud seda tööd teha. Aga ega selle võrra ei jäänud ka midagi tegemata, lihtsalt laekus päev hiljem hindamiseks.
See läbi lillede mõnitamine, hakkas lõpuks emotsionaalsele rasedale üle viskama.
Ütlen ausalt, et ma hakkasin seda inimest vihkama.
Aga vot, pingutasin selle aasta läbi ja sain lõputunnistuse.
Ega see lõpus õpilasfirma kaitsmine oli ka paras komöödia.
Kõik nii tähtsad, ninad püsti ja nalja kui palju, kui küsimusele kohe vastata ei osanud.
Igatahes, läbi ma selle raske aasta vedasin. Aga mis kõige naljakam. Lõputunnistusele järgi minnes õnnitles mind kooli direktor, silitas kõhtu ning ütles: " Loodetavati tuleb ka sinu laps meie kooli, jääme teda ootama".
Ei ole eriti vaimustuses sellest mõttest, kui peale kooli nägin veel kaks aastat õudusunenägusi sellest õpetajast, kes mind absoluutselt ei sallinud.
Seega oma viimase klassi vedasin ma niimoodi läbi, hinded paranesid , nüüd juba päris mitu aastat hiljem ootan ülikoolist vastust kas võtavad mu vastu. Varsti on veel paar eksamit.
Alati ei olegi hilja edasi õppida. Olgu selleks siis aasta või paar hiljem.
