Tegelik pereelu

Olete te neid pilte näinud? http://meeldib.ee/2015/01/andekas-fotograaf-paljastab-lapsevanemaks-olemise-toelised-telgitagused/ Vot see on tegelik reaalsus. Vannis käimine on täiesti võimatu , veel vähem wcsse minek. Üksi sellist asja teha ei saa. Alati on kass ja laps kõrval ja vaatavad. Kuidas meie poest tuleme. Mart võtab poisi ja mina võtan 100 poekotti ja tassin need 4ndale korrusele. Üks päev tulin õuest. Kõigepealt lohistasin käru teisele korrusele. Siis võtsin poisi ja poekotid.Üleval neljandal kui lõpuks sinna jõudsin, panin poisi korraks maha ja keerasin ukse lahti.Selle ajaga kui ma üritasin poissi sülle võtta pani kass välja koridorisse. Sealt siis püüdsin kassi kinni- ühte kaenlasse, võtsin poisi teise kaenlasse ja kuskil oli poekott ka , tulin siis nii tuppa. Karm eks? Aga mis muud üle jääb. Pilt põgenemis plaan , meenutas seda kuidas me last õhtuti magama panime ja siis kikivarvul üritasime sealt toast ära tulla..alati tegi parkett häält või jooksis üks meist vastu ust.. Toiduga on see, et tihti leidsime me RPA külmkapist. Toad- no neid pole üldse mõtet koristada.Täiesti mõtetu. Ma vahel koristan 2 korda päevas ja õhtuks on ikka samasugune nagu enne koristamist oli.

Rasedus ja sõbrad, potitreening, jonn

Tänane öö oli päris raske, ma ei maganud peaaegu üldse, see tähendab seda, et täna oli suur mõtisklemis päev.Üks teema mille peale ma mõtlema hakkasin on sõbrad enne rasedust ja sõbrad peale rasedust.Ennem ma käisin pidutsesin möllasin ja sõpru oli tohhujaa aga niipea kui ma hakkasin Mardiga koos olema ning Hugo ootele jäin , kadusid kõik sõbrad ära .Järele jäid need kes on alati mind toetanud ja minu kõrval olnud.Tegelikult eks mingiaeg oligi see , et minul kiire ja lapse kõrvalt ei saanud välja minna, neil oli kool/töö aga lõpuks suvel avastasime me mu parima sõbrannaga jälle teineteist.Jututeemad hakkasid siis sellest mida me varem korda saatnud oleme.Näiteks meenus mulle mingi kunagi seik mille üle me lihsalt naerukrampides naerame.Kusjuures mul on siiamaani meeles see päev kui ma vedasin oma tagumiku kodust välja ja läksin temaga lihtsalt juttu rääkima.Nii hea tunne oli kellegiga lihtsalt naerda ja rääkida!!Tema oli alati mu kõrval , isegi siis kui teda mu kõrval reaalselt ei olnud.Vot selline on õige sõbranna, mitte need kes tulevad korra külla ja siis külapealt kuuled kuidas nad sind taga räägivad.Tegelikult ei tunne ma üldse puudust nendest varasematest sõpradest.Okei, mida ma valetan eks 2-3 inimest on ikka kellest ma tohutult puudust tunnen, sest vahel lihtsalt oleks vaja väikest huumori süsti mida nemad suutsid kunagi pakkuda.Ma ei mossita üldse, sest ju siis ei olnud nad sõbrad, sest sõbrad ei kao kuskile isegi kui beebiootele jääd, tuttavad kaovad.Nende koha on asendanud uued sõbrad, just need samad beebiemmed.Väga vahva on arutada laste teemal aga seda lõppmatuseni nüüd küll teha ei viitsi, sellepärast ongi vaja ka sellist inimest kellele ei ole last, et ei peaks koguaeg beebiemmede teemal rääkima

Räägiks natukene siis beebiblogis ka beebi teemal. Kuna Hugo on kohe 1,3 aastane siis peame hakkama vaikselt potitreeninguga alustamist. Alustaks siis kõigepealt sellest, et kui ma Hugole selle poti pool aastat tagasi ostsin siis ma mõtlesin kohe " mis moodi ta sinna potti pissib?".Päris tõsiselt..poisslaps ju laseb üle selle ääre.Mõtlesin, et keeran poti teistpidi , siis nagu sein ees..siiani ei ole õnnestunud potti pissimine. Lugesin siin täna seda artikklit :http://juhendaja.ee/potitreening-0491samm0/ Ja hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka ostma WC-istmiku.Äkki oleks selle peale palju põnevam oma häda teha. Mina üksi ju vetsus käia ei saa, koguaeg tuleb kobistab või tõmbab mul kõrval wc rulli põrandale laiali. Ja oma väikest potti kasutab ta mütsina, sest issi näitas korra ette, et see mahub pähe ka. No ma ei kujuta ette kuidas ma sellega algust teen.

Vähe sellest, et ta niigi kiusab mind siis nüüd on ta hakanud jonni teesklema.Ma ei tea kust see tuli aga reaalselt pressib täiega jonni välja ja pärast ise naerab selle peale.Mul on uskumatu laps lihtsalt, jube raske ikka temaga. Ma järgmises postituses kirjutan rohkem sellest kuidas üks 1,3kuune laps võib pahandust teha!