Väsimusest..

Mind valdab tohutu väsimus.. 

Selline tunne, et magaks hea meelega 14h jutti... 

Kuidagi on asjad niimoodi jooksnud, et mul pole õnnestunud 2päeva jutti puhata, ilma, et ma tööle minema ei peaks.

Jah eile oli vaba ja täna ka aga no...

Lisaks sellele on Hugo mul nüüd juba mitmendat päeva haige ja jonnakas. 

Haige lapsega kodus olla ei ole absoluutselt lihtne. Puhkamine on täiesti välistatud. 

Kohati selline tunne, et kõik kohustused oleks nagu minu täita. 

Ehk siis kerge deprekas hakkab tekkima.

See on see väikese lapse kõrvalt tööl käimine. 

Raske on aga kuidagi peab hakkama saama. Eks ikka arvatakse, et 8-16.30 on tööpäev ja peale seda on võimalus puhata aga ei. Ei ole, lõpetan pool 5 töö, siis lähen võtan lapse lasteaiast, kodus tuleb süüa teha ja koristada.

Ma lihtsalt tahaks ühte päeva ilma mehe ja lapseta. Siis õnnestuks natukene puhata ehk... 

Mõtlen juba selle peale, et äkki peaks võtma peale palgapäeva mingi paketti ja minema üksi kuskile natukene hinge tõmbama. Enamasti on see mõjunud, kui on võimalus olnud üksi olla.

Ma ei ütle, et Härra mind nüüd kodus ei abistaks. Ikka abistab aga sellest on vähe. Ma vajan rohkem abi ja rohkem aega enda jaoks. Eriti kui kodus on üks haige laps. Ma ei kujuta ettegi kui mul peaks veel lapsi olema. Hea nali!!

Ega ma siis niisama vahel 1-1,5h vannis ei käi. Ma käin oma mõtteid mõlgutamas. Ja natukenegi puhkamas sellest kärast.

Ja olgem ausad. Iga naine vajab vahepeal tuulutamist. 

Ma olen muidugi ka selline päris omamoodi isiksus. Oma põhimõttete ja soovidega. 

Ma olen härrale pea igal nädalavahetusel maininud, et äkki teeks midagi koos? 

Noup...siiamaani pole mind kuskile viidud. 

Ma ei saa aru mis kurat neid eesti meestel viga on? 

Koguaeg mingid vabandused, et mitte oma naisi välja viia? 

Ja kusjuures, vabandused on nii usutavad, et sa jäädki neid uskuma :):):):)

Mis siin muud üle jääb, tugevad eesti naised nagu me oleme. Tuleb ise kätte võtta ja mehed välja viia!Võisiis...u know what i mean.. 

All alone as you look through the door Nothing left to see...

Jätkates oma eelmist blogi postitust... 

Nimelt tuli mulle sülle üks väga hea pakkumine praeguselt töökohalt, mis muidugi tähendaks pikki päevi ja pikal nädalal ainult kahel päeval lapse nägemist. 

Palk muidugi kõrgem ja särkivärki... 

Ma olin valmis seda vastu võtma kuniks üks õhtu sain kodus peapesu, et ma üldse selle vastu võtsin. Laps mind ei näegi ja mis ema ma selline üldse olen? 

Jah, selle koha pealt on muidugi täiesti õigus, mis ema valiks endale sellise töökoha kus last üldse ei näeks? 

Olgem ausad, minu jaoks oli see otsustamine vägagi raske, sest plusse oli rohkem kui miinuseid ,kuid need miinused olid siiski vägagi olulised. Materiaalselt oleks muidugi elu paranenud ,kuid vaimselt lapsele tähendaks see emme vähem nägemist ja härrale rohkem kohustusi.Tänu millele ta arvatavasti niimoodi ärrituski. Kui sul on ikkagi mugav elu, kus naine enam vähem kõik ette ja taha ära teeb ning mingil hetkel see kõik päevapealt muutub.... muidugi on raske. 

Hetkel on ju väga chill. 

Mina lahkun ennem kaheksat kodust, härra viib poisi lasteaeda, mina toon ära (SÜLES!), vahel ka tema kui mul pikemalt läheb või tema varem ära saab. Koju tulles hakkan mina süüa tegema,harva ka tema,  koristama, nõusi-pesu pesema. Elu kui lill :) 

Minu pikk nädal tähendaks kõike vastupidi. Kohustusi tuleks liialt palju juurde võimis? Harjumine võtaks kaua ja närvitsemist oleks kodus rohkem. 

Seega....kuigi oma otsuseid tehakse meie peres üksinda, siis tundub nagu minu üksi tehtud otsused oleks valed, vähemalt jäetakse mulle selline vastik enesetunne. Kuigi leian, et kui mind rohkem kuulataks, siis oleks elu kindlasti parem. Liiga palju valesi valikud ja üksi otsustamisi. 

Vahel ma leian, et on vale selliseid asju siia kirjutada.Kuid tahaks mõnikord öelda välja asju, mida sellel kindlal hetkel teha pole saanud või ei taha lihtsalt kallile inimesele haiget teha.. 

Sõnade allasurumine ei ole just minule iseloomulik joon.Millegipärast olen ma seda viimaselajal tegema hakanud...

Okei, sai öeldud ja mõeldud.. Jätan nüüd tööinimese elu ja naudin oma ainukest vaba päeva :)