Paar päeva tagasi me lihtsalt ei
meeldinud enam Hugole.
Ta peksis ,räuskas ja tekkis selline tunne,et tal lihtsalt on
rämedalt kopp ees meist.
Ma ei suutnud päevapeale välja mõelda, mis tal küll
hingel olla võib, või mis ta probleemiks on.
Seega ütlesin elukaaslasele, et ta küsiks, kas ämm ei tahaks
nädala sees üheks ööks Hugot enda juurde võtta.
Nõustus, seega viisimegi ta ööks Mana juurde.
Muidugi tekkis see hetk, et mida me siis teeme nüüd ilma lapseta?
Tegime samal õhtul minu ühe hetke emotsiooni teoks.
Ehk siis tegime Hugo suurest liivakastist mulle lillepeenra, sest Hugot ei
huvita absoluutselt tema liivakast, isegi kui seal liiv sees oleks. Mängumajast on ka juba täiesti ükskõik.
Kell oli juba peaaegu üheksa.
Me olime nagu kaks vanainimest, kes ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata.
Mõtlesime siis, et oh last ei ole lähme kalale.
Tehtud, mindud.
Uputasime 2h paunkülas lanti.
Tulemuseks ära söödud kehad ja mitte ühtegi kala.
Fun!
Igatahes, koju tulles istusid kaks vanainimest diivanil, jõid ühe õlle ja siidri ning
läksid kell 1 magama.
Eks ongi see hetk kätte jõudnud, et kui laps aastas paar korda mujal ööbib, siis ei oskagi enam kuidagi olla. Imelik on ilma lapseta.
Normaalsed inimesed läheksid koos kuskile välja või teeksid midagi muud, mida muidu teha ei saa aga meie istusime diivanil suhtelises vaikuses.Aga me nautisime seda omamoodi.
Tegelikult vist ongi juba see, et meil saab 4 aastat täis ja meil ei ole olnud sellised hetki palju, kui oleme kahekesi olnud.
Me ei oskagi enam kahekesi olla.
Tervik on ju kolmekesi + perverdist kass( if u know what i mean).
Me käime kõikjal kolmekesi ja oleme harjunud, et meid on kolm , mitte kaks.
Spas käime me alati lapsega.
Aastas paar kolm korda kinos oleme käinud ilma lapseta, see on juba imelik olnud.
Eelmisel aastal kui ma Türgis käisin, siis ära minemise päeval pillisin ma ka nagu väike laps.
Nii raske oli ju ära minna. Harjumused, harjumused..
 |
| Muru pole niidetud, seega ärge seda vaadake. Pilt on kuidagi eriti udune aga reaalsuses jäi see väga armas. Istutasin lõpuks ometi mingid lilled ka maha. Hugo nokkis mul kõik pulgad välja, kus kirjas oli millega tegu. Seega mul pole enam õrna ega aimu millega tegu. |
See oli minu 200 postitus.
Vähe kirjutan vist.
