Üllatus

Saabusin reedel koju ja juba siis oli tunne, et miski on teistsugune. 

Seda armastust, mis terve selle pika aasta-pooleteist jooksul ära oli kadunud, on tulnud järsku rohkem kui kunagi varem . Ma ei tea kas asi on selles, et ma nüüd nädalaega ära olin või tõesti on miski meie suhtes muutunud, kuid armastust on rohkem kui varem.

Ma tõesti tunnen peale seda reisi, et need varasemad mõtted suhte lõpetamise koha pealt olid valed. Reisi ajal oli nii tohutu igatsus mehe ja lapse järgi, et ma lihtsalt tahtsin nende pärast juba

koju tagasi tulla. 

Kallistamist, nunnutamist, musitamist on nii palju, et

vahel tekib tunne nagu kõik on nii nagu alguses. Lihtsalt laps on juures :) 

Aga ma räägin siis täpsemalt ka üllatusest mida mu kallim mulle tegi. 

Tegelikult sain ma juba reedel sellest aru aga keerutasin ja ajasin udu juttu, et ta ei saaks aru , et ma aru sain. Laupäeval kui tibu lõuna und tudus, siis sõime me juustusaiu, sest teadsime, et õhtul on minek äia sünnipäevale ning väga midagi suurt süüa teha pole mõtet.

Vaatasin, et Mart tuuseldab ringi ning on kuidagi närviline. No oli juba teada, mida oodata on aga ma lootsin, et see päris nii ootamatult ei tule. 

Sõin oma juustusaia ja keerutasin niisama jutuga, kui eelmise blogi postituse kirjutamise ajal härra tuli võttis ümbert kinni ning küsis

M: "Mis sa teed? 

Mina: "Üritan blogisse pilte laadida, aga see ei taha eriti miskit teha" 

M: " Aga kas sa kunagi minuga abiellud?" 

Tol hetkel mõtlesin, et miks ta ei võinud mingit paremat hetke valida. Miks just siis kui ma olin juustusaialt ampsu võtnud ja pean täis suuga vastama ning juustuste hammastega musi tegema? 

Ulatas mulle siis sõrmuse ja ofcoooors ma vastasin ju JAH! 

Igatahes tuli ära (L)(L) 

Ning ma võin üle pika aja öelda, et ma olen õnnelik. 

Seda puhkust oli mulle vaja ning sellele järgnenud üllatus(L) 

Täpsemalt Türgist

Alanya on üks kaunis linn, mida tasub külastada .

Reisi alustasime me neljapäeva öösel ning lend möödus täiesti rahulikult ja meeldivalt. Mitte mingisuguseid takistusi ega lennu hirmu. Väljalend küll hilines 30 minutit , kuid see aeg läks tohutul kiirusel, seega polnud küll vihane hilinemise tõttu. Saabusime Antalyasse ning see mis seal lennujaamas passikontrollis toimus oli hullumaja.Mul tõusid kõik karvad kehal püsti. Trügimine ja pikk järjekord, terve ruum närvilisi inimesi täis. Ootasime kuskil 20minutit ning saime passid kontrollitud. Edasi pidime otsime Testour-i ning päris ausalt, kui sa oled ikka esimest korda Türgis, siis on päris raske orienteeruda. Lõpuks kuskilt tagant leidsime ning saime bussi. Giid oli meil eesti-venelane, kuid rääkis väga hästi eesti keelt. Ootasime aga inimesi ja USKUMATU aga 2 neiut olid kadunud ja buss sõitis ilma nendeta minema. See jääb ausaltöeldes tõesti arusaamatuks. Oleks nüüd meie olnud nende asemel, siis mida kuradit? Hakkasime sõitma ning pöördusime tagasi lennujaama, kuid valed inimesed olid, kes olid samamoodi maha jäänud. Igatahes sõitsime siis Alanya poole kuskil 40 minutit juba, kui tuli kõne, et meie grupist kadunud tüdrukud tulevad autoga järgi. Giid ütles, et 10 minutit ootamist ja siis edasi. 10 minutist sai 40 minutit ootamist! Päris ausalt, ma olin nii vihane, sest päev oli tegelikult juba läbi mõeldud. Kõht oli tühi, väsimus peal ja oota veel kellegi järgi!! Need kaks tüdrukut saabusid purupurjus olekus!!!Mida fakki ausalt ka!! Vähe sellest, et oleksid vabandanud üks hakkas lihtsalt üle bussi mölisema ja giidi mängima! Lõpuks üks vanem naisterahvas ütles talle , et mida sa arvad endast. Sinu järgi oodati 40 minutit ja sa tuled siis veel targutama!

Hotelli jõudsime me alles kuskil pool kolm, ehk siis süüa ma ei saanudki, sest lõuna oli 12-14.00.

Meid saadeti snäkke ostma, kus snäkkideks olid friikartulid ja hamburger. Okei hea seegi.

Kuna tegemist oli ema sünnipäevaga, siis kahjuks möödus see suhteliselt jamalt , kuna kõik olid reisist tohutult väsinud. 

Ma ei taha hakata siin igavat pikka postitust tegema, kuid kokkuvõttes oli reis tore. Saime veel kahe eestlasega tuttavaks ning kõik oli chill. Toidud olid väga head(va magustoit). Kõige rohkem häiris mind siiski reisifirma asjade korraldus. Viimastel päevadel ei saanud me ( gomaailm(gotravel)) reisikorraldajalt mitte mingisugust infot. Vähe sellest, ka hotellis olles ei olnud kohaliku giidi koha peal. Seal oli küll infoleht, kuid see olevat olnud aasta vana juba. Lõpuks siis viimasel õhtul saime kuidagi teada, et koju minek on 6 hommikul. 

Tegelikult kutsuti meid Kerttuga ka deidile, kuhu me ka läksime. Oli üks huvitav kultuuride tutvustamise õhtu koos ühe türgi noormehega.

Näpunäiteid Alanyasse sõitjatele: 

* Avena resort & spa- super hotell, super teenindus

*Turg kohe hotelli lähedal, mida tasub külastada. Riided 2-20€(Turg ainult esmaspäeviti) 

*Tasub ennast harjutada sellega, et sa kuuled päevas 5-6 korda palve laulu. Esimene on kell 5 hommikul. 

*Inimesed on sõbralikud kui tüütud. Kahjuks solvuvad ja vihastavad väga kiiresti. 

*Tasub külastada Panoraami , see on mega. Kindlus ei tekitanud minus kahjuks erilist emotisooni. 

*Klubid pidid olema vägevad(ise ei käinud, kuid teised eestlased käisid)

* Rannas jalutades on võimalik leida ilusaid karbikesi,mida võib eestisse kaasa võtta. 

*Kividega soovitan ettevaatlik olla, et kogemata teadmatusest koralli kaasa ei haara. 

*Suitsetajatele on kõik olemas, iga nurga peal on tuhatoos. 

*Tasub osta Türgist turult maasikaid. Banaanid ja apelsinid ei tekitanud samuti erilist emotsiooni. 

*Türgi sai mis tänavatel müüakse, on imehea! Soovitan ka kaasa osta! 

*Kommid ei kõlba kuskile, kuid vahvlid ja sokolaadid on päris head! 

*