Puhkus ja juuksepikendused

Paari päevane puhkus möödas. 

Sai natukene Hiiumaa looduses ja vaikuses puhkust nautida. 

Imeline loodus ja tohutult parme. 

Meri oli supp. Seega sai meres aega piisavalt veedetud. 

Ärkad kell kaheksa ja jalutad randa. Mõnus! 

Igatahes, kahjuks on puhkus möödas, sest meid mõlemaid ootas töö. Trippime tagasi ja olime eile õhtuks kõik surmväsinud puhkamisest. 

Sellised mõtted tekitavad vastakaid tundeid aga vahel tahaks niimoodi ja ilma lapseta puhata. 

Paar päeva, lihtsalt oled, naudid. Ei pea koguaeg nagu öökull üks silm lahti olema, et äkki juhtub midagi. Ei pea lapse järgi magama minema, ei pea ootama kuni pisikene lõuna une ära teeb. 

Igatahes, tahaks lihtsalt vahel kahekesi härraga puhata.

Mis siis veel vahepeal. 

Kui ma varem pole tahtnud eriti võõrastele hooldust teha ja juuksepikendusi pähe tippida, siis ületasin ma ennast eelmisel nädalal. 

Ei olnudki nii hull, algul võttis käe natukene värisema aga lõpuks tuli enesekindlus sisse ja õnnestus nagu alati. Tulemusega jällegi rahul.

Mõtlesin, et võibolla võikski vahel võõrastele ka hooldust ja paigaldust teha, sest samas see ongi kahe otsaga asi, sest sügisest läheb asi niigi keeruliseks. Kuna võib tekkida ajanappus.

Ma olen varem ka kirjutanud, et keratiinidega kogemust on mul juba päris palju, vist 7 aastat nagu arvutatud sai. Seega teadmised ja oskused on olemas. 

Mina olen selline inimene, kes teised võib pikkade juustega ilusaks teha aga ise ma ei oska juuksepikendustega olla.

Lihtsalt ei oska ja kõik. Ebamugav on. 

Eks te võite vaikselt juba like panna leheküljele.

Ja rääkida sõbrannadele et ,nüüd teeb Helina Kosel ka hooldust ja paigaldust, ei pea enam linna minema. Ja hinnad ei ole üldse kallid.

Kui on vastav valgus ja koht olemas, siis saab teha ka inimese enda kodus aga üldiselt seoses Hugo kodus olemisega eelistaks enda juures.

Mängime juuksurit

Mängisime juuksurit Hugoga. Eks igal teol on oma hind, seega sain ma ta juukseid lõigata ainult siis,

kui ta poest mänguasja valida saab. 

Käisime siis õhtul linnas ja lasime tal valida. Hoidsime just hinge kinni, et päris kallist mängasja ei valiks.

Valis endale politsei komplekti ( püssi, käerauad jne).

Käis siis terve õhtu ja küsis " Tahad?Tohib?Panen kinni, viin viiu viiusse!"

Õnneks teisel õhtul suutis ta need keskelt katki tõmmata, seega hetkel on

nende käeraudadega rahulikum.

Mulle nii meeldib kui poisil on siilikas.

Mart muidugi algul tegi nägusi,et jälle nii palju lõikasin aga no ise ta pärandas geenidega selle jõhkra juuksekasvu lapsele.

Mul ei ole mõtet pikemaks jätta, kui hetke seisuga ta nii-kui-nii 2 kuu pärast on samasugune nagu enne lõikamist. 

Mai kuus just rääkisin, et oh nüüd on laps suveks lühike ja rohkem lõikma ei pea. 

kahe kuu pärast on jälle sama seis. 

Pildil kõrva äärest ja kukla tagant on juba piiratud. 

Ja pmt ühe cm juukseid võib veel mõttes pähe juurde panna, kuna "enne" pilt mul puudub.

Sain ka endal juuksed uuesti värvitud. 

Pole neid värvinud jaanuarist saadik.Mõtlesin, et lasen neil veidi kasvada ja puhata enne kui värvi pähe panen. 

Vahepeal ma siin olingi musta-pruuni-punase-kartuli kirju, seega värve oli peas mitmeid. 

Tänu pausile hakkasid ka juuksed mühinal kasvama. 

Ma ise arvan, et see on tänu ühele õlile, sest üldiselt ei ole mul juuksekasv eriti kuigi kiire olnud.

Vähemalt kulmukarvad pani see ikka kiiresti kasvama. 

Nüüd hakkab uuesti kulmujoon ka kujunema.

Seega tasub proovida. 

Aga ma lähen nüüd paariks päevaks puhkama, seega siia ei laeku paar päeva kindlasti postitusi. 

Tudengiks ja telkimine

Mulle jõudis alles nüüd kohale,et

minust saab ju tudeng. Ma pean kolm aastat koolis käima.

Tegelikult tundub see kõik päris hirmutav, sest kui mina kooli lõpetan ,valmistub Hugo juba eelkooliks.

Hirmutav ongi see just seetõttu, et ma ei kujuta ette kuidas Hugo sellega harjub, sest kaugõppes laupäeviti mind kodus ei ole. 

Hugo-Hugoks, pigem elukaaslasel läheb elu selle võrra raskemaks. 

Mugavustsoonist astume me sel aastal ikka pika sammuga välja. 

Aga eks see kõik ole hea tuleviku nimel. 

Kujutan ette, et need järgmised kolm aastat on päris rasked. 

Aga tean paljusi, kes hakkama on saanud, seega küll mina ka saan. Tahtejõud on ju alati olnud 

päris kõva. 

Üldiselt tundub, et suvi on vist saabunud jälle? 

Seega tahaks jubedalt lapsega midagi teha ja kuskile minna perega. 

Lihtsalt nautida seltskonda ja puhata veidi. 

Näiteks Hugo esimene telkimine on meil siiani tegemata aga loodetavasti saame me sellega nüüd nädalavahetusel ühelepoole. Muidugi ma tean juba, et kui hakkavad need sääsed, ämblikud ja muud loomad telki tekkima, siis : 

Aga lapse nimel tuleb see telkimine ära teha. 

Eks siis hakkab nalja saama. 

Piinav väsimus..

Ma olen tund aega juba hoogu võtnud, et siia blogisse üldse midagi kirjutada. 

Kuigi ma sain täna töölt kaheksa asemel kell kuus ära, siis tunne on selline

nagu oleks 20h järjest jalgade peal olnud. 

Ma tunnen ennast tohutult väsinuna.

Mine siis veel kedagi heast tahtest asendama, tulemuseks iga tööpäeva lõpul laip olek. 

Mis sa teed, kui jalad ei kannata.

Härrad läksid ka just kahekesi välja, sest ma lihtsalt tundsin, et ei jõua isegi peernamaale minna. 

Muidugi eile veetsin ma ka aega veidi aiamaal, sättisin ja kraamisin jälle. 

Muidugi käisin laadal ja ei saanud kohe lilli ostmata jätta. 

Seega tuli istutada jälle. 

Näpud mullas.

Tegelikult näeb juba päris asjalik välja. Maja on veel puudu. 

Aga ega see ka tulemata jää. 

Leidsin ühe hea pakkumise. 40 000 eest võtmed kätte maja saada oleks ikka väga okei. 

Aga kust see 40 000 saada? Vot see on küsimus. 

Lisaks kõigele sellele, käisime laupäeval ringi sõitmas. 

Koju jõudsime alles õhtul kell 10 :)

Igatahes ma täna tõesti ei ole eriline blogija. Seega las see postitus jääb seekord lühikeseks ning järgmine kord vaatame juba edasi.

Mõtteid seoses tänasega...

Seoses tänase Ülikooli sisseastumiseksamiga, 

meenus Gümnaasiumi aeg oma kodu koolis. 

Enamus vist teab, et ma tegin ma viimase 12nda klassi õhtukoolis ja ega ei kahetse ka seda. 

Sest, tol aastal oli nii avarii kui ka rasedus. Seega kergendas viimase klassi õhtukoolis tegemine ikka korralikult minu elukest.

Ma ei oleks ette kujutanud neid järgnevaid kuid peale avariid ja esimest nelja raseduskuud tavaklassis käies. 

Iga väikese aroomi peale oksele minna vist ei oleks tol hetkel eriti meeldiv olnud. 

Igatahes mõtlesin, et ma ei olegi kirjutanud sellest, et milliseks kujunes minu 

viimane klass rasedana.

Peale raseduse välja paistmist muutus õpetajate suhtumine täielikult. 

Kes muutus super õpetajaks/inimeseks keda siia maani austan ja imetlen, kes jällegi 

selliseks, et siiamaani mõtlen, et k'rat sul viga oli?

Ütleme niimoodi, et õhtukoolis enamus õpetajaid olid palju vabamad kui näiteks tavaklassi ees. 

Viskasid nalja, rääkisid vabalt.

See oli õhtukooli juures suur pluss, sest lust oli koolis käia. 

Muidugi teisest küljest, oli ka kaks õpetajat kes koguaeg üritasid vaikselt läbi lillede mõnitada või parastada, umbes, et mismõttes ei jõudnud teha, tegid siis lapse.

No kuule, kui ma terve eelmine päev olin pikali maas ja ropsisin iga haisu peale( ka lille lõhn oli sel hetkel hais), siis karta on, et ma lihtsalt ei suutnud seda tööd teha. Aga ega selle võrra ei jäänud ka midagi tegemata, lihtsalt laekus päev hiljem hindamiseks.

See läbi lillede mõnitamine, hakkas lõpuks emotsionaalsele rasedale üle viskama. 

Ütlen ausalt, et ma hakkasin seda inimest vihkama. 

Aga vot, pingutasin selle aasta läbi ja sain lõputunnistuse. 

Ega see lõpus õpilasfirma kaitsmine oli ka paras komöödia. 

Kõik nii tähtsad, ninad püsti ja nalja kui palju, kui küsimusele kohe vastata ei osanud.

Igatahes, läbi ma selle raske aasta vedasin. Aga mis kõige naljakam. Lõputunnistusele järgi minnes õnnitles mind kooli direktor, silitas kõhtu ning ütles: " Loodetavati tuleb ka sinu laps meie kooli, jääme teda ootama". 

Ei ole eriti vaimustuses sellest mõttest, kui peale kooli nägin veel kaks aastat õudusunenägusi sellest õpetajast, kes mind absoluutselt ei sallinud. 

 Seega oma viimase klassi vedasin ma niimoodi läbi, hinded paranesid , nüüd juba päris mitu aastat hiljem ootan ülikoolist vastust kas võtavad mu vastu. Varsti on veel paar eksamit. 

Alati ei olegi hilja edasi õppida. Olgu selleks siis aasta või paar hiljem.

Hugost

Eile küsiti mu käest, et miks ma nii vähe Hugost kirjutan. 

Esiteks, mul ei ole enam beebit, mul on juba suur poiss, kellest ei ole iga päev enam nii palju kirjutada.

Kõndima õppimised, rääkima õppimised on juba möödas. Ei olegi väga midagi lisada. 

Mul on kodus oktoobris kolmeseks saab noormees, kes räägib, käib üksi potil, sööb, loeb 15ni kui tuju tuleb jne. 

Enam ei olegi see areng nii jälgitav, kui näiteks enne kahe aastaseks saamist. 

Ta lihtsalt kasvab ja on nagu tavaline 4aastane laps. Kuigi ta ei ole veel kolme aastanegi. 

Minu käest on küsitud, et mida ma oma lapsele sisse söödan , et ta nii asjalik ja tubli on.

Tavalist toitu söödan. Mitte midagi erilist, sööb nagu kõik lapsed.

Lihtsalt selle kõige taga on kaks aastat väsimust, rutiini ja stressi. 

Kõik vaatavad alati selle lause peale imelikult. 

Esimesed kaks aastat olid meie kui noorte lapsevanemate jaoks päris rasked. 

Magamata ööd, tülid omavahel, rasked pikad päevad.

Asi ongi vast sellest, et need kaks aastat pühendusin ma täielikult lapsele. 

Suhe jäi unarusse, vahel ka kodu. Söögitegemine endale ja mehele oli alati tagaplaanil.

Meie peres need kaks aastat oligi laps alati nr 1. Vahet ei ole mis olukord oli. 

Alati sai laps 100% meie tähelepanu. Tegelesime temaga, mängisime, arendasime. 

Arvatavasti tänu sellele ongi ta oma vanuse kohta arengult aasta vanem. 

Meil on rasked kaks aastat seljataga. Aga asi on seda 100% väärt olnud. 

Lapse pealt on seda näha. Õnneliku lapsepõlvega, õnnelik laps.

Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mina kuulun selle protsendi naiste hulka, kes üle ühe lapse ei sünnita.

Hugo jääb kindlasti meie ainsaks lapseks.Saab kõik mis vaja ja ei pea midagi kellegiga jagama. 

Muidugi, eks me pingutama selle" asjade omamisega" juba vaikselt üle. 

Kui ühel 2 aastasel lapsel on :

Viis ratast

   Kolm autot 

             Kaks mootorratast

                                  Plus veel muud peale istutavad asjad. 

Ütleme nii, et tal on 11 erinevat suuremat sorti mänguasja, mida suurpered endale vast kunagi lubada ei saa. Aga meie ühel lapsel on neid tohutult. Pmt kõik kokku korjata, siis on tohutu masina park.

No lisaks veel, suurem riiete hulk kui minul ja Mardil kokku ning mänguasjadest me üldse ei räägi. Ja päris oma moskvich on ka olemas.

Seega see üle pingutamine tekib ühe lapse puhul ikka väga kiiresti. 

Aga jätame selle asjade teema hetkeks. 

Me rääkisime kaks aastat, et "järgmine aasta on kergem" ning " äkki järgmine aasta on ikka kergem" 

Ausaltöeldes vahepeal oligi tunne, et me peale ootama kuni laps 10 aastaseks saaks, et oleks kergem kuskil temaga käia. 

Üllatus üllatus, see järgmine aasta on nüüd lõpuks ometi käes!

Lõpuks ometi! Me saame vabalt kuskile minna, kellegi juurde grilliõhtule minna, sünnipäevadele. 

Muljed Õllesummerilt.

Too päev, kui kirjutasin, et Hugo on palavikus ning plaanidel kriips peal,

tundus tõesti, et ega me kuskile jõua . 

Oh seda imet, Hugo palavik kestis vaid ühe päeva ning reedel saime võimaluse õllekale minna. 

Olime Mardiga kahekesi, nagu vana paarikene. Muidugi õde ja õemees olid ka seal kuid

enamus ajast olime kahekesi. 

Tänu Mardi õlle joomisele olid wc külastused väga tihedad. 

Newman-ist. 

Esiteks ootasin ma teda pikkisilmi. 

Mulle ta meeldib, paksukene on aga no üli chill vend. 

See stiil, see hääl, need tantsuliigutused. 

Krt, tee järgi! 

Alguses ta ei suutnud pidu käima tõmmata, sest mitu lugu järjest olid jube leilad. 

Peale neljandat lugu läks peoks, sest siis tulid alles sellised tuttavamad lood ja polnud nutulugusi.

Meie jaoks oligi huvitav see, et esinemise aja sisse oli arvestatud ka tagasi kutsumine

Mina jäin rahule, oli ootamist väärt. 
Hääl pärast kärises veidi aga see on selliste pidude puhul tavaline.

Teine teema mida ma seoses Õllesummeriga ülesse tahan võtta on inimesed. 
Saabusime kohapeale natukene peale üheksat.
Ja ütleme, et enamus olid seal juba päris jokkis. 

Kõige jubedam vaatepilt on purjus naised ja mainin ära, et ka purjus alaealised. 
Kaks täiesti ilusat neiut, veeti lihtsalt meeskonnaga minema. 
Tundusid sellised 17-18 aastased. Kumbki püsti ei seisnud, suitsud suus, töllerdati Newman-i kuulama.
No mida sa jood nii palju, kui tead, et ei kannata. 
Ma loodan, et meeskonna poolt toimetati nad ilusti politsei kätte, mitte ei visatud lihtsalt väravast välja linna peale ekslema, või mine tea mida..

Kuidas naised aru ei saa, et nad muutuvad rõvedaks, ei hakka isegi ilustama. 
Meeste puhul on see purjus olek vist normaalne nähtus(harjutud sellega juba),aga naisi vaadates, tekib küll küsimus "Miks?". 
Need alkoholiga ülepingutavad naised võiks lasta ennast filmida, siis saavad aru, et ei ole üldse ilus.
Tänu videost iseenda vaatamisele on enamus leidnud oma piiri.

Ja muidugi tuleb ära mainida need mehed, kes enda arust juba kõvad vennad täis peaga on.
Kõva häälega tuleb teavitada,et otsivad k*ppi! 
Nad vist kujutavad ette, et selle kuulutuse peale jooksevad kõik naised tormijooksu.
Mina!Mina!Mina!


Igatahes, oli tore! Newman kuulatud ja laulud kaasa lauldud.

Tätoveeringutest

Võtan seekord hoopis teistsuguse teema ülesse. 

Ma olen alati olnud suur tätoveeringute fänn.

Endale tahtsin ma juba siis, kui ma alles 15 olin.

Aga nagu arvata, siis vanemad olid täielikult selle vastu. 

Kui vanaks jääd lähed kortsu ja koledaks jne.

Täiesti lollaks oled, et teed jne..  

No, neli aastat tagasi ma tegingi endale ühe nuudlisupi kanaga. 

Meeldib, ilus on.

Minu jaoks on oluline, et see ei oleks koguaeg silmale nähtav ning, et riietega saaksin ma need

ilusti vajadusel peitu panna.

Nüüd on neli aastat möödas ning lähen teen lähiajal uue. 

Nagu öeldud- kingitus iseendale. 

Nagu ma kirjutasin on oluline see, et nad ei oleks koguaeg nähtaval ja lisaks on oluline ka see,et

igal tätoveeringul oleks tähendus.

Rind saab mul igatahes seekord kaunistatud. 

Ja nii, et vajadusel saaks selle pluusi alla peitu panna.

Eks nelja aasta pärast teeb ühe lause, mis käib minu eluga juba pikemat aega kaasas samuti kuskile, kus ta oleks silmeall aga samas vajadusel peidus.

Minu lause on 

"Kõik mis ei tapa,teeb tugevaks" 

Mõte on teha see jalale, aga samas , ametlikul sündmusel ei anna seda kingade sisse ära peita.

Seega, mul on neli aastat aega mõelda, kuhu see siis oma koha saab. 

Vanemad on nüüdseks vist juba leppinud :) 

Ega mida sa teed, kui tütat lihtsalt "Tahab ja teeb ja tahab seda kohe!!"

Lapse talveriided

Tegelikult on vaikselt juba õige aeg mõtlema hakata lapse talveriiete peale. 

Kui esimesed aastad jäin ma truuks Moncler talvekombedele,siis eelmisel aastal

oli meil Huppa komplekt. 

Olen vaadanud juba vaikselt selliseid: 

nr1 

Mullle nii meeldib see komplekt. See on minu nr 1 valik. Hinna jätan ma enda teada(Hirmutan Mardi ära muidu) aga lapse riiete puhul ei mängi see raha mingit rolli.

Tema puhul ma ei koonerda.

Valik nr 2. 

Muidugi endiselt armastan ma võimalikult karvast kapuutsi äärt. 

50€

Kui otsustan vahepeal ümber, et ma komplekti ikka ei taha. 

Siis valin selle 39€ jope.

Aga kuna mul on poiss, siis ma lihtsalt pean jagama neid tüdrukute komplekte. 

NEEED ON NIIII NUNNNNUD!

#08.07eksperimentkesmeelespeab

Plaanidel kriips peal

Olen siin juba mingi kuuaega kihelenud ja teavitanud enesekindlalt, et

mina lähen 8ndal John Newman-i kuulama. 

Kui Newman alles oma hittidega välja tuli, siis ma juba mõtlesin, et

camooon mees, tule Eestisse esinema ja ma olen kindlasti sinu kontserdil.

No , nüüd ma olin pikalt kihelenud. 

Mart algus tegi nägusi mulle, et mismõttes sa lähed ja teed jälle. 

Lõpuks sain ta nõusse, et tuleb ka ikka koos minuga. 

Kõik teised keda ma seebitanud olen, on muidugi küsimärgi all.

Hetke seisuga on see hea, sest :

homme on kaheksas ja meie pesamuna otsustas, et tema jääb nüüd palavikku. 

Sellesuhtes, et eks veidi õnnetu olen ma ikka, ootasin ju kaua seda. 

Kuid, kes siis läheb haige lapse kõrvalt pidu panema ja jätab lapse 

kellegi teise hoolde? 

Ma liigitaks ennast automaatselt "maailma kõige halvem ema" gruppi.

Ma ei kujuta ette, et ma lähen tantsin ja möllan seal ,kui samal ajal minu pesamuna kodus

kõrges palavikus emmet ja issit tahab. 

Öösel võtsime ta ka oma kaissu, sest vähkres ja sonis .

Muidugi laiutas mis kole nagu ikka aga sellistel hetkedel on mul endast täiesti savi, et ma välja puhata ei saa.

Mart muidugi torises öösel. sest pesamuna hakkas teda kõditama aga Mart pole kunagi eriti õnnelik, kui teda öösel üles ajada.

Siis muutub ta torisevaks vanainimeseks. 

Igatahes plaanidega on nüüd kõik.

John Newman jääb nägemata. 

Oi oi, paha laps.

 Jah, olen paha laps. Tunnistan ja langetan häbist pea. 

Suutsin ilma suitsuta olla peale blogis uhkeldamist ainult tund aega. 

No, tegelikult ma ei tõmba kodus olles üldse palju suitsu. Päevas võib-olla 5tk. 

Pigem olen ma selline " õues suitsetan" ahelsuitsetaja.

Aga näed, tuli härra ja rikkus oma tihti suitsetamas käimisega kõik ära. 

Igatahes, las see praegu jääda. Lihtsam oleks, kui elu kiireks muutub, siis ei tule suitsule minek meeldegi. 

Igatahes , olen pikemat aega valutanud. Selline piinav valu rinna all. 

Käisin eile arstil ning saadeti opile. 

No ma siis panen ennast täna kirja ja käin seal ära. 

Mis seal ikka, oleme positiivsed. 

Ma tean, et ma blogin täna mitmest erinevast asjast. 

Eile rääkisin pikalt Mardile, et tahan Selverisse minna, et külmkapp täis laduda igast juurikaid ja puuvilju. 

Otsustasin, et hakkaks jälle perele süüa tegema. Sest vahepeal on see asi kuidagi toppama jäänud. 

Lihtsam on osta poest kiiret toitu kui, et ise kokkama hakata. 

Leppima pidin ma kohaliku poega, siiski siiski käru oli ikka täis ,kuigi valik oli nadi. 

Ma otsin selliseid asju, millest mul pole õrna ega aimugi, mida ma sellest tegema pean. 

No näiteks, baklažaan,shampinjonid jne

Praegu ka lappan siis toidutare lehekülge ja üritan midagi põnevat leida. 

Mugavustsoonist tuleb välja astuda.

Eile kui ma kahe suure kotiga auto poole liikusin, vaatas Mart mind küll sellise näoga nagu ma oled puhta segi läinud. 

                  Pärast lisan pildi, mis mul siis kokku tuli. 

07.07 

Täidetud baklažaan. 

Sisu: Seened+kanafilee+juust

Porgandisalat

Grilljuust

Viimane ebatervislik päev aka OMG

Nagu ma kirjutasin postituses "Mis juhtus", siis

motivatsiooni puhang on suur viimasel ajal. 

Ma olen muutunud tegelikult selliseks et, unustan vahel hommikut, lõunat ja vahel isegi õhtusööki süüa. 

Ja ma tunnen, et see hakkab tervisele.

Tekib nõrkus ja midagi teha ei jõua. 

Tänasega suitsetasin ära viimase suitsu oma LM Link pakist. 

Tegelikult tegingi ma oma viimase suitsu kell 1, nüüd on kell vaikselt juba seitse saamas.

Tund tagasi tekkis suitsu isu. Otsustasin, et lähen teen ühe pika tiiru ja vaatan mida ma haiged jalad

kiirsammust arvavad. 

No, need jalad ei arvanudki väga midagi aga jooksma ma veel minna ei saa. 

Peab harjutama neid kiirsammuga. 

Mart juba nokkis mind sellega, et ma ei lubanud tal poest mulle uut pakki tuua.

"..kaua sa vastu pead blablabla". 

Igatahes, kaua ma siis vastu pean.

Vaatame, ootame...

6h juba ilma....ja hetkel pole tunnet ka , et tahaks. 

Eks õhtul enne magama minekut näha ole mis tunne on. 

Hetkel ainukeseks tundeks on tühi kõht ja surisevad sääred. 

Miks ma panin pealkirjaks "Viimane ebatervislik päev ". 

No eile sai alkoholiga liiale mindud ja see ei meeldi mulle. 

No oli seda veini nii palju nüüd vaja? 

Hommikul on pea paks ja kõhus keerab.

Aitab!

Jään ikka endiselt oma piiridesse, paar klaasi ja aitab.

Ükskord meil polnud last.

Paar päeva tagasi me lihtsalt ei 

meeldinud enam Hugole. 

Ta peksis ,räuskas ja tekkis selline tunne,et tal lihtsalt on

rämedalt kopp ees meist.

Ma ei suutnud päevapeale välja mõelda, mis tal küll

hingel olla võib, või mis ta probleemiks on. 

Seega ütlesin elukaaslasele, et ta küsiks, kas ämm ei tahaks

nädala sees üheks ööks Hugot enda juurde võtta. 

Nõustus, seega viisimegi ta ööks Mana juurde. 

Muidugi tekkis see hetk, et mida me siis teeme nüüd ilma lapseta? 

Tegime samal õhtul minu ühe hetke emotsiooni teoks. 

Ehk siis tegime Hugo suurest liivakastist mulle lillepeenra, sest Hugot ei

huvita absoluutselt tema liivakast, isegi kui seal liiv sees oleks. Mängumajast on ka juba täiesti ükskõik.

Kell oli juba peaaegu üheksa. 

Me olime nagu kaks vanainimest, kes ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata. 

Mõtlesime siis, et oh last ei ole lähme kalale. 

Tehtud, mindud. 

Uputasime 2h paunkülas lanti. 

Tulemuseks ära söödud kehad ja mitte ühtegi kala. 

Fun! 

Igatahes, koju tulles istusid kaks vanainimest diivanil, jõid ühe õlle ja siidri ning 

läksid kell 1 magama. 

Eks ongi see hetk kätte jõudnud, et kui laps aastas paar korda mujal ööbib, siis ei oskagi enam kuidagi olla. Imelik on ilma lapseta. 

Normaalsed inimesed läheksid koos kuskile välja või teeksid midagi muud, mida muidu teha ei saa aga meie istusime diivanil suhtelises vaikuses.Aga me nautisime seda omamoodi.

Tegelikult vist ongi juba see, et meil saab 4 aastat täis ja meil ei ole olnud sellised hetki palju, kui oleme kahekesi olnud.

Me ei oskagi enam kahekesi olla.

Tervik on ju kolmekesi + perverdist kass( if u know what i mean).

Me käime kõikjal kolmekesi ja oleme harjunud, et meid on kolm , mitte kaks. 

Spas käime me alati lapsega. 

Aastas paar kolm korda kinos oleme käinud ilma lapseta, see on juba imelik olnud. 

Eelmisel aastal kui ma  Türgis käisin, siis ära minemise päeval pillisin ma ka nagu väike laps. 

Nii raske oli ju ära minna. Harjumused, harjumused.. 

Muru pole niidetud, seega ärge seda vaadake. Pilt on kuidagi eriti udune aga reaalsuses jäi see väga armas.
Istutasin lõpuks ometi mingid lilled ka maha. Hugo nokkis mul kõik pulgad välja, kus kirjas oli millega tegu. Seega mul pole
enam õrna ega aimu millega tegu.

See oli minu 200 postitus. 
Vähe kirjutan vist.