Ma olen viimasel ajal leidnud ennast mõtisklemas teemal, millele ma varem sada risti ette lõin ning vandusin, et ei võta seda teemat suusisseka!
Aga vot, aeg läheb ja nüüd ma siin istun ma mõtlen.
Eks aeg näitab, mis sellest teemast üldse saab.
Eelmises postituses just hõiskasin oma hambaarstil käigu üle.
VotVotVot karma on Bitch.
Esiteks peale tuimestuse kadumist mõtlesin ma, et ma annan kohe otsad. Sest nii valus ja rõve oli olla. Pea oli uimane ja peale valuvaigistite võtmist tõmbas kohe eriti uimaseks.
Siis Huuks arvas, et jube lahe oleks mulle ühe oma nukuga vastu nägu virutada. Ja just vastu seda näo poolt kust hammas välja tõmmati. Ma mõtlesin, et mul lööb silmist tuld välja ja tahaks selle lapse kohe karpi ära pakkida, kulleri järgi kutsuda ja lastekodusse saata.
Ja päeva lõpuks suutsin ma trepist alla kukkuda nii, et mul on nüüd kolm päeva hiljem ikka selg nii valus. Ma isegi ei tea mismoodi see täpsemalt juhtus, sest ma ei mäleta kuidas ma alla sain.
Jah , kolm päeva hiljem. Siiani valutab see hambakoht ja lõualuu on megavalus.
Ma ei tahtnud isegi hommikust süüa, sest nii vastik on,kui hammas tuikleb.
Täna on küll tunne, et tahaks lihtsalt visata ja uue pehme fliisi vahele pugeda.
Härra õde tõi meile Decorast ülipehme ja suure fliisi.
