Huuksi number kolm

        Nädalavahetus on möödas ja Huuks on nüüd kolmene kutt. Ise teatab uhkelt , et ta on nüüd suur ja võib tööle minna. 

Noja, ma arvasin peale põhikooli lõpetamist, et äkki läheks tööle aga aeg on nii edasi arenenud, et nüüd tahavad juba kolme aastased tööle minna. 

Sünnipäev möödus täitsa vahvalt, põhiline, et Huuks ise rahule jäi. 

Mulle endale ka meeldis jälle kõiki koos näha. Oli väga tore. 

Huuks kuhjati kingitustega üle. Seega neid vidinaid on meil jälle tohutult juures. Eks ikka kõik tulevad kingitus näpus. Rohkem koristamist emmele.

Ma vist hakkan ise vaikselt harjuma selle maja eluga. Kui eelmine nädal ma tundsin, et ma olen tohutult stressis ja endast väljas enamus ajast, siis praegu on juba vaikselt see rahu tagasi jõudnud, ning tunnen ennast juba täitsa hästi ja hakkab ka tekkima see kerge "kodu" tunne. 

Eks muidugi võtab aega, oleme siin nüüd üle nädala olnud aga ikka on koguaeg sättimist ja tegemist. Huuks ei püsi ka ühe koha peal. 

Siin tunnen ma puudust oma sõbrannadest- kullakesed tulge mulle külla! Ma ei julge ise sõita lumega, sest ma pole pidanud kuid autoroolis olema!

Täna hommikul ärkasime me näiteks ennem kella kaheksat ja ennem poolt üheksat olime me juba Huuksiga õues möllamas. Mulle on alati meeldinud esimene kuu lumega! Nii lahe ja sel aastal on Huuks ka juba asjalikum ning huvitub lumesõjast, lumememmedest ja inglitest rohkem, kui eelmised aastad. Seega on mul keegi kellega lumes möllata. Eelmine aasta pidin seda üksi tegema. 

Ma olen see ema, kes ei vaata lihtsalt kõrvalt mis laps teeb. Ma ikka viskan ka vajadusel pikali ja püherdan ka maas. 

Näiteks käisime me kraavis täna. Hugo lasi liugu ja välja enam ei saanud. Läksin aitama ja  lendasin ka kraavi. Saabastel sile tald ja nii me olimegi kraavis mõlemad tagumikud püsti ja välja ei saa. 

Mina olen igal aastal sellest lumest vaimustuses. 

Niiiii lahe!!!! 

Lumi on nii ära püherdatud, et alles polegi midagi. 

Tegime lumememme ka aga see vajus pikali. 

Üks, kaks , kolm Huuks saab kolm!

Huuks saab pühapäeval juba kolmeseks. 

Uskumatu! Juba kolm! Varsti läheb kooli ja hakkab tüdrukuid koju tooma... 

Igatahes täna-homme on siis see hetk kus me hakkame ettevalmistusi pühapäevaseks sünnipäevaks  tegema. Jube hetkel on poenimekiri pikk pikk ja homme hakkavad ettevalmistused pühapäevaks. 

Tegelikult ei ole ma üldse vaimustuses lapse sünnipäeva pidamisest, sest kõik need aastad on need kujunenud kuidagi jube väsitavaks. Mässamist on nii palju. 

Mida Huuksile kinkida? 

No vahepeal mõtlesime mingi tööriista nurga moodi asja, sest köök(id) on tal juba olemas ja need ei paku üldse enam huvi. 

Autosi pole mõtet kinkida , sest autopark on ikka väga vägev ühele kolme aastasele. 

Tavaliselt ongi see, et kõik küsivad, et mida kinkida? 

Mina olen selle ideega, et paluks mitte ümbrikuid nii pisikesele kinkida, sest esiteks nii väiksele võiks jääda see rõõm ja effekt kinke saada. Huvi avada ja sel juhul ongi sünnipäev siiski kinkide saamine ja tähitamine. Ümbriku kinkimisega kaob ära see emotsioon ja sünnipäeva mõte. 

Kes ei ole siis väiksena oodanud sünnipäeva, et kingitusi saada? 

See on ju nii huvitav. 

Millegipärast tänapäeval on see nii populaarne, et ka pisikesele lapsele soovitakse kingitust ümbriku sees ja siis laps ise ostab endale. 

Ise ostmiseks peaks olema siiski vanemad, et anname taskuraha ja ta ise valib mida poest soovib. 

Nii väike ei osa veel rahaga ümber käia ega mõista selle tegelikku väärtust. 

Edukat nädalavahetust meile ning loodetavasti tuleb see sünnipäev Huuksi jaoks vahva. 

Kolitud

Lõpuks ometi on peaaegu kõik asjad ära toodud ja ära paigutatud. 

Eks igapäevaselt on ikka siin tükk tegemist , et kõigele oma koht leida. 

Kolimine kujunes mitme päevaseks, kuigi tegelikult korjasime me vaikselt asju kokku juba paar nädalat enne, et kolimine kujuneks lihtsamaks. 

See kolimine on üks jube asi. Asju kokku võib panna a no neid uuesti lahti pakkida on ikka paras tegevus. Kolimine koos väikese lapsega on jube. Päris tõsiselt, pea kolmese poisiga koos asjade pakkimine ja lahti võtmine on keeruline. Lihtsam oleks seda kõike olnud ise teha, üksi, privaatselt.  

Nüüd ongi jäänud vaid korteris kõik kohad lapiga üle tõmmata, nõus kokku pakkida. Külmik sulama panna ja boilerist vesi välja lasta. Ja ongi kõik. Nagu Hugo ütleb, siis varsti lehvitame kodule ja lähme täielikult ära. 

Nüüdseks oleme me siin siis viis päeva juba olnud. Hugo on täiega rahul aga ma ise pole veel seda õiget tunnet leidnud, et see nüüd ongi kodu. 

Eks ma klammerdun ka rohkem asjadesse kui teised. Pidin ju ikkagi oma "kodu" maha jätma, millest oli selle 3,5 aasta jooksul minu oma kodu, peidupaik , mõnus koht tehtud.

Eks see kõik vajab harjumist, sest elukorraldus on ka ju hoopis teistsugune ning kuna see on ka keskusest niivõrd eemal, ei saa ma päris "siis kui tahan lähen" asju teha. 

Kuna Härra teeb kodus tööd, siis enamus ajast ta ongi tööl. Seega see üksi istumine mõjub kuidagi teistmoodi kui muidu oli. Asjade sättimine on ka juba nii ära väsitanud, et eile ma võtsin tuimalt vardad kätte ja kudusin lapsele ühe mütsi. 

Minu esimene müts, mis ka pähe mahub ja seal nunnu on . 

Üks päev = üks müts. Tegelikult oleks juba poole päeva pealt valmis olnud aga ma pidin kaks korda üles harutama poole pealt. 

6.58

Tegime härraga just eile nalja, et raudselt ma ärkan täna kell kaheksa ülesse. Tema teatas, et see oleks hea algus kiirele päevale(kolimispäevale)! 

Muidugi eelnevad päevad pole saanud ma end korralikult välja magada ja seoses sellega annavad eilsest saadik millegipärast sapikivid märku, et nad on ka siiani olemas. Seega Huuks nagu kiuste tegi täna veidi naltsi ja ajas meid kuueaeg ülesse. 

Jess, kell oli 6.58 kui tulin tablette neelama ja jäingi elutuppa. 

Tere tere laupäev! 

Täna on see päev, kus me võtame korralikult kolimise ette. 

Mööbel ära tassida paika sättida ja enamus asju kaasa. 

Veedan ma siin korteris muidugi veel aega, sest tahaks ju korteri anda üle nii nagu me selle saime. Seega üks üldkoristus teha.

Õnneks "thank god" oleme me enamus asju juba ära andnud või müünud. Enamus riideid ja tavaari on ka juba kottidega ära viidud. Riidekapiks on näiteks viimased päevad olnud baaripukid, mis täna ära viiakse. 

Need viimased nädalad on olnud päris rasked. Äia kaotus, samas ajal kolimine, matused, Hugo nädalaid haige juba ja Härral lihtsalt olla lastud sel raskel ajal. 

Õnneks see kolimine on tohutult aidanud mõtteid mujale saada. Teha on ju lihtsalt niivõrd palju. 

Ning eks see töbise Hugo 24/7 kodus olemine nädalast-nädalasse on ka mõjunud päris kurnavalt.

Uskuge mind, sellistel hetkedel on eriti hästi näha, kui raske on tegelikult lapsevanem olla. 

Ja olgem ausad, ta istub mulle ikka korralikult pähe ka! 

Ähvardan küll, et panen prügikotti ja viin lastekodusse, kus temast tehakse lastevorsti ja issi sööb temast tehtud vorsti hommikul saiaga ära. Ei mõju...

Ükskord võtsingi prügikoti...siis ehmatas korraks ära ,äkki temast saabki lastevorst.

Ega siin nalja pole, meile öeldi ka kunagi,et kui pahad lapsed oleme tuleb kuri onu ja teeb meist lastevorsti. Peale seda uurisin ma alati seda vorsti, ega kellegi näppu sees pole...või varvast.. 

Who´s the boss?I´m the boss!

Tahtsin kirjutada ka sellest, kuidas me eile arstil käisime. 

Ei väsi kiitmast oma pätut. Kui muidu kardab arsti, siis mingi ime läbi eile läks arstil käik ikka vägagi ideaalselt. ISEGI verd lasi näpust võtta, ise jälgis mida tehakse. Pärast oli kodus Oskar-Peeter ohver, kellelt ka "verd" võeti .

Üldiselt Huuks arste väldib ja kardab. Eks me lubame kõrvaarstile koguaeg minna, ise oleme süüdi. 

Aga eile tahtis minna , lasi kõik rahulikult ära teha. Isegi kurku näitas mingi ime läbi.

Nagu ma kirjutasin pole Huuks lasteaeda saanudki õieti jälle, kuidagi jube pikalt on haige olnud. 

Ja üldse, koguaeg on mingi külmetus. Köha-nohu. 

Vitamiine ta ei võta, mittemingiljuhul! 

Aga perearst tõstatas mõtte,et peaksime vaatama ADENOIDE!

Veri oli korras, millegist puudust pole. Sööb seda mida vaja. Millest siis need haigused koguaeg külje alla tekivad? 

Kellel endal on lõigatud või lapsel? Kuidas seis on hiljem? Külmetusi vähem?

Kolimisest ja elust..

Ma olen olnud alati nagu kivi. Pisaraid minust nii lihtsalt välja ei kisu. 

Kuid Reedel saates ära oma äi, ei suutnud ma nuttu kinni hoida.

See oli nii raske ja üleüldse minu elu esimene matus.

Ma ei ole kunagi tundnud seda mida ma tundsin reedel, saates ära endale kalliks saanud inimese. 

Mulle ei ole see siiani kohale jõudnud , sest see on lihtsalt uskumatu. 

Mul on siiralt hea meel, et ära saatmine oli niivõrd ilus ning loodetavasti jäi ta sellega rahule, sest teda ära saatma tuli tohutu hulk inimesi. 

Puhka rahus kallis äi!

Õnneks hetkel on minu mõtteid eemal hoidnud kolimine. 

Jah, paljud on küsinud , et kuhu siis ja miks. 

No esiteks kolime me majja. Jah see oli minu suur unistus aga hetkel on mul ka hirm selle ees tekkinud. 

Teiseks, nii on lihtsam ja parem hetkel. Mart saab rahulikult oma tööd teha ning ka laps on sellevõrra lähemal talle. Et päris pikad päevad ei teki ilma issita. 

Kuna seal on kõik mööbel olemas, peame me korterist enamus asju ära andma või müüma. 

Kui panin asju müüki, siis tiirutati korteri huvi tõttu nagu kärbsed sitajunni ümber.

Mingil hetkel mõtlesin,et saadan kõik lihtsalt pikalt. Niigi raske oli seoses äiaga juhtunuga.

Paari inimese puhul tekkis tunne, et mida sa tüütad, viisakus puudub. Helista,küsi ja uuri! 

See selleks, eks nüüd on vist inimene olemas kes tuleb meie koju elama. 

Tegelikult oleks veel palju rääkida aga ma ei ole hetkel suuteline väga kirjutama. Tühi tunne, lein..