Ma isegi ei oska kuskilt poolt alustada, sest midagi sellist pole pidanud ma üle elama.
Jah, Hugoga oli midagi sarnast aga Hugo tuli välja.
See on lihtsalt nii raske. Pisaraid on palju ning kuidagi tühi tunne on.
Raske on olla nii ema kui ka isa eest, kui samal ajal tuleb olla tugev ja mitte pisaraid näidata.
Sellised uudised löövad alati jalad alt ära, eriti kui ühega juhtub ja mõni aeg hiljem juhtub ka teisega.
Lähedased teavad millest ma räägin, kuid see pole asi millest kõigile rääkida.
Ma lihtsalt otsustasin oma tunded kirja panna.
Ma lihtsalt väga tänan neid inimesi, kes on hetkel toeks.
Sellised traagilised asjad panid minu mõtlema, et elu on ju liiga lühikene.
Ja ma nutan jälle selle peale...
Elu on nii lühikene, et me ei jõua tegelikult oma lähedastele öelda seda mida me südames mõtlema. Teha seda mida me tegelikult teha tahame. Käitume südametult ja ükskõikselt, kui tegelikult sisemiselt tunneme me teisiti.
Elu on liiga lühikene, et raisata seda tülide peale.
Meil kõigil tiksub aeg . Iga sekund, minut , tund, jõuame me lähemale oma ajale.
Alati on kiire kiire, koguaeg on midagi teha, selle kõige juures unustame me kõige tähtsama.
Oma pere, oma lähedased.
Me ei mõtle selle peale enne, kui on hilja.
