My time

Viimased päevad on olnud jube rasked.Nimelt Hugo ei taha üldse magada päevasel ajal...istub nagu väike öökull üleval.Selle eest ööd on meil väga okei-d, puhkame Mardiga ennast ilusti hommikuks välja.Kuid päevasel ajal on täiesti hullumaja..ta lihtsalt joriseb ja tiksub üleval.Vahepeal teeb oma 15-30min iluund kuid see ka kõik.Eile mul oli närv täiesti püsti,sest ma vajan aega enda jaoks...aega , et lihtsalt olla.. nagu praegu: poiss magab teised toas, Mart on tööle saadetud ja telekast tuleb käsnakalle, nii ma istun siin elutoas:):):) Nii mõnus. Täna öösel juhtus jälle ime, kutt magas 20.00-5.45 JÄRJEEEEEST! Ta on ikka niii tubli meil:):) Minu väike tiburull:) Ma olen nii õnnelik oma otsuse üle noorelt last saada.Ta on mu väike päikese kiir igas päevas.Vahest kui mul närv üles ütleb siis tahaks lihtsalt karjuda,kuid lähen korraks eemale ning tagasitulles on ta ikka sama nunnu nagu alati.

Väike musi.

Meie nunnnu 2 !

Enamus ei teagi, et meie esimene pereliige juba Kose-uuemõisa korteris oli väike Mia. Käisime sellele nunnul pärslasel järgi kuskil Märjamaa külakolkas kus me kaks korda ära eksisime.

Tõime ta koju pikniku korvi sees..võinoh autosse tõime ta selles.Autos istus ta mul süles ja piuksus koguaeg.Puges jalgade juurde ja piuksus edasi. Kui ta meiega Joti(Kose-uuemõisa) korteris elas, siis ta ei osanud veel niipalju ajudele käia nagu praegu.Okei, meil oli nagu väike laps kes tahtis igal öösel süüa ja kui süüa ei saanud siis koinis ajusi niikaua kuniks sai süüa.Paljud korrad on meil olnud põrandad sitaga koos...sest õrnale kiiusele ei sobi ju tavaline kassitoit, vähe sellest, et oma toitu anda. Jooksis meie suures 3,5toalises korteris nagu segane ringi, lendas igaltpoolt alla.Magas meil elutoa kapi peal ... chill noh. Nüüd kui ta on juba suuurem elajas.

Ta on laisk...väga laisk aga samas ta koinib nii ajusi kui saab.Näiteks öösiti otsustab ta, et tema tahab mängida.Veab oma mõõdulindi meie magamistuppa ning ootab, et keegi temaga mängiks.Või siis hüpppab pauguga lapse mähkimislauale-mida ta teeb igal ööl.Ronib mulle voodisse, laseb oma nurrumise käiku ning veab ennast kas mu pea kohale või siis rinna peale magama.Niikauaks kuni Mart ärkab ning ta ära ajab.IGATAHES, on mis ta on:)Aga minu nunnu ta on:) Kui poleks mind siis Mart oleks ta selle aja jooksul juba 100 korda metsa ära viinud.Tegelikult on meil väga palju tülisi selle kiisukese pärast olnud, eriti raseduse ajal kui ma ERITI TUNDLIK olin.Nimelt igakord kui tuli teemaks, et "kui kass peaks peale lapse sündi blablabla" siis ma vihastasin ja hakkasin nutma!!!Enam ma seda kahjuks teha ei oska...no ei tule need pisarad nii lihtsalt...

Kakaralli, käru skandaal ja meie uni!

Lõviema nagu ma olen, alustan siis käru skandaalist. Mis teie teeksite kui kodust välja minnes avastate , et mingi idioot on su 3-kuuse lapse käru õue lume kätte tõstnud ning see on täiesti totaalseltlund täis? Tekitab vihast emotsiooni? Gaad kuidas ma vihastasin, ma oleksin võinud kõigile ettejuhtuvatele tappa anda.... minu pisi käru!!!!!! Igatahes, kuna teada ei ole kes seda tegi jätsin ma eile alla trepikoja uksele kirja kokkuivõtva sisuga" Kui sul julgust on siis tule vabanda/põhjenda oma tegu". Öösel läbi une ( kui 23.00 saab ööks nimetada) kuulsin,et keegi nagu kobistas ukse taga aga võibolla ma nägin seda ka unes..Mart muidugi ei kuulnud midagi , magas õntsat und. Hommikul esimese asjana facebooki tulles ütles Mart , et mu kiri on alt kadunud! No sto?Wtf tõesti???Mismõttes nagu!!!! Ja kui keegi ka käis siis mismõttes sa tuleb noorepere uksetaha kell 11?? Meil on tavaliselt uneaeg juba kell 10!!! Oi,kui ma teada saan kellega tegu oli ja sellleks head põhjendust ei ole!!!! Nagu ma ütlesin: Lõviema nagu ma olen. Kakaralli... Jube mitmes päev on meie kodus kakaralli.Ta on mul kõik kohad täis kakanud...saaks ainult kakada. Eile näiteks, istus mul siin kott toolil.Muidugi lina oli all, sest kogemus juba varasemast päevast olemas.... Istub seal siis vaikselt..imeb oma kätt ja ei sibli.Vaatasin, et kuidas kahtlaselt imelik on... piilusin ,et lina on kuiv.Järsku tõstis oma jala ülesse... kõik jalg oli sittta täis :S:S:S:S Õudne!!! Igatahes viisin ta kiiresti dušši alla, kuidagi poolkõveras pesin teda seal..aga hakkama saime:) Hetkel ka istub mul siin kott toolil rusikas suus ja nillib vaikselt telekat!!! Lapsed on ikka niii nunnud, mis siis, et kakanaatorid:):) Unega on meil omad lood. Kui kõik teised beebid SÖÖVAD,MAGAVAD,KAKAVAD,PISSIVAD,SÖÖVAD,MAGAVAD,KAKAVAD,MAGAVAD,NUTAVAD Siis meie Hugo on hoopis eriline laps. Juba algusest saadik pole talle meeldinud magada...saaks ainult ringi vaadata ja niisama chillida.Meie päev on väga huvitav nimelt on meil tekkinud üks kindel rütm. Alustame hommikuse: 8.00: Ärkame ülesse ja tiksume niisama emme ja issi voodis 9.00:Lähme emmega teise tuppa ning emme kas paneb mind kott toolile chillima või siis saan mängimatti ahistama minna, vahepeal saan ka karvase lambanaha peale, mille ma kas täis pissin või oksendan 12.00Kui veab jääb magama ja kui magama ei jää siis jonnin niisama, emmega käime õues ka tiirul kui ilm lubab ning poodi on vaja minna 13.00Ärkan ja chillin niisama, süüa tahaks ka muidugi aga kõige lemmikum on pudeliga lollitamine 15.00Kas magada või mitte magada... no mingi 30min-45minutit võib ju ilu und teha...savi, et emps koristada tahab 16.00Ärkame ja hakkame issit ootama 19.00Teeme korraks ilu und.. mingi 15-25minutit 20.00Kui mul on jonni tuju siis emme ja issi viivad mind autoga sõitma, kunagi ma võisin siis magama jäädagi aga nüüd ma olen juba suur poiss ning magamisest võite unistadagi...ma parem hakkan jonnima ja nõuan süüa 21.00Lähme kas vanni või siis kohe voodisse tuttu 22.00Tiksume voodis emme ja issiga ning siis on meie perel tuduaeg...tulgu ainult mõni meid peale seda häirima...me magame sügavalt 02.00Tahaks süüüa:):):):) Karjume niikaua kuni üks neist laiskvorstidest ennast voodist üles ajab 05.18Jezzzzz, ärkasin jälle ennem issi äratuskella...paras issile :) Saaks ainult kiusata

Hipsikud

Ostsime eile tibule korduvkasutatavad õhuvanni püksikud.Muidugi ei püsinud need tal väga pikalt jalas kuna kutt otsustas need lihtsalt täis kakada.Pesemine võrdus muidugi issi öökimisega:):) Muidugi meil on homme teine minisünnipäev:) Täitub kaks kuud :):) Oleme reedese seisuga 4700g ja 58cm.. ( algkaal siis peale haiglast välja tulekut 2770g ja 49cm)

4.november.2013

Tänaseks on Hugo sünnist möödas 12päeva.Me viibime haiglas, Hugo pole isegi korraks koju saanud..terve see aeg on ta haiglas olnud.Mina sain tema juurde eelmisel teisipäeval, ehk siis homseks on möödumas juba nädal aega.Ma tahan oma lapsega juba koju, kaua võib!!! Tibulinnukene on juba nii asjalik väike poiss, mind on jõudnud juba 4 korda täis pissida ning ka issil vedas täna , poleks lappi ette saanud siis oleks samuti korralikult märg olnud. Pidime tegelikult juba täna koju saama , kuid tänu ühele "toredale" arsti tädile me koju ei saanud. Eelmisel nädalal käisid meil ühel päeval mitu mitu külalist, ning saime too arsti käest korralikult sõimata.Peale seda me vist ei meeldi talle eriti. Hommikul oli jutt et saame täna koju kuid tutkit...midagi ei saanud. Sain nutta jälle sest ma ju nii lootsin koju saada, oli täpsemalt sama lootusetu tunne nagu 22.oktoobri õhtul Pelgulinna sünnitushaiglas.Õhtuks on mul lootus igatahes kustunud...ma ei usu , et hommegi veel koju saama...see arst suudab veel midagi välja mõelda, et meid mitte koju lasta. Pugejas selline , oleks tahtnud teda sitase mähkmega visata kui meie palatis oli!!

23.oktoober.2013

Alustan oma uut blogi millegiga mis muutis mind.Mis muutis mind teistmoodi tundma ning teise pilguga asju vaatama.Lisan siia oma väikese Hugo sünniloo, millest areneb emotsionaalne ning raske lugu : 22.10.13 Peale ämmaemanda juures käiku ning saatekirja kätte saamist olin nii erutatud,et ei suutnud lihtsalt naeratust näolt ära kaotada , kuna esilekutsumine oli juba järgmisel päeval. Öösel muidugi magada ei saanud kuna erutus oli nii suur.Hommikul otsustasime, et läheme sünnitama Pelgulinna. Pelgulinnas võeti meid väga postitiivselt vastu , saadeti palatisse ja kästi uuringuid oodata. Õde tuli meie juurde rääkima,et võimalik esilekutsumine ei pruugi toimuda, kuna nende arvates rasedust veel liiga vähe.Ootasin seal siis 10st palatis ning närvitsesin , sest arstist ei olnud kippu ega kõppu..täiesti kadunud, minul närvid viimasel piiril sest ma olin ju valmis sünnitama hakkama ning saatekiri oli ju tänaseks päevaks ning kui sealt tuleb ei vastust siis mida ma teen. Arst tuli meie juurde kell 5 ning teatas , et esilekutsumist ei toimu!Küsisin kas oleks võimalik saatekiri tagasi saada , et ma lähen itksse sünnitama, mille peale mulle vastati et ei saa ja nad tegid uue järgmiseks esmaspäevaks.Võtsin selle paberi , viskasin palatisse voodile ning läksin Wc-sse hüsteeriliselt nutma..sest minu närvid olid viimasele piirile viidud.Nutsin seal oma 15-20minutit kindlasti ennem kui välja tulin. Läksime pelgulinnast ära ning otsustasime itk-sse pöörduda ja öelda, et meie saatekiri läks kaotsi.Läksin siis oma punaste nutetud silmadega küsimas...Öeldi, et ma järgmisel päeval kella üheksast kohal oleksin. Järgmisel päeval olin täiesti tundetu..mitteühtegi emotsiooni tänu pelgulinna sündmusele.Jõudsime kella üheksast itksse ning 10.30 tehti minul veed lahti mis olid täiesti selged.Vahetasin riided ning kolisime mehega ülesse sünnitustuppa.Ämmaemand kes meiega tegeles oli super. Pandi mind ktg alla ning mitte muffigi ei toimunud. Valud hakkasid mul kell 12.00 , õrnalt kuid sain aru ,et midagi toimub. Kella kaheks käisid valud iga 7-10 minuti tagant ning olid üleelatavad. Järgnevaid tunde ma ei märganudki...läksid nii kiiresti. Mart mõõtis telefoniga tuhusi ning need läksid juba kiiresti tihedaks ning kiireks.Vahepealset aega ma lihtsalt ei mäleta. Kuskil kell viis hakkasid valud käima iga 2-3minuti tagant..ktg näitas , et poiss ei tunne ennast hästi ning see tegi muret. Selleks ajaks oli emakas avanenud ainult 5cm ning läbi tupe pandi lapse pea külge andur.Mees hingas koos minuga ning hingasime ilusti valud üle kuid siis läks lahti põrgu... valud iga minuti-kahe tagant ja nii nii valusad, et ma mõtlesin iga valu ajal kas ma tahan seljasüsti või ei. Otsustasin kell 7 süsti kasuks sest enam ei kannatanud( vist , kuna ma ei mäleta enam neid valusi). Kell 7 tehti mulle epiduraal, kusjuures ma arvasin , et see on tohutult valus kuid ei, see polnud üldse nii valus kui need tuhude valud,Mart saadeti süsti tegemise ajaks välja. Süst tegi valud kiiremaks ning mitte nii valusaks.Seitsme aeg külastas mind doktor noorem širko, kes kontrollis emakakaela ning see oli avanenud kõigest 6-7cm. Igatahes öeldi mulle , et nüüd on erakorralisele keisrile minek sest emakas ei avanenud piisavalt, valud oli tihedad ning poisi südame löögid langesid iga valu ajal.Mina olin täiesti nõus sellega , sest poja kõige tähtsam.Läksime kell 8 opilauale...ma suutsin seal ikka igatsuguseid küsimusi küsida selajal kui lõigati:D:D Kõige ebamugavam oli välja sikutamis tunne..kuid kõik see oli seda väärt.Poja sündis 20.24, pikkuseks 49cm ning kaal 2840g. See oli imeline tunne näha seda väikest inglit...vaatas arste sellise näoga nagu tahaks küsida " kes kurat teie veel olete ning kust ma siia sain?". Laps viidi minu juurest ära ning rohkem ma teda ei näinud.Kui mind intensiivi viidi siis tuli ka mu mees sinna, tema nägi poissi kauem kui mina. Igatahes teda visati sünnitustoast välja ning kuna perepalatid olid kinni siis aeti ta koju. Sai 40km peale sellist sünnitust koju sõita.Järgmisel päeval saime teada, et poisil on peas muhulaadi marraskil asi mis osutus kahjuks väärarenguks.Need tunded mis meid peale seda valdasid....ei sooviks sellist tunnet mitteühelegi vanemale.Ma lihtsalt nutsin...pikalt ning südamest.Mõtlesin et,see lihtsalt ei ole võimalik, et kõik nii halvasti läheb...miks meie?Sain veel lapse sülle ning siis saadeti ta lastehaiglasse opile...peale seda ma üritasin nuttu tagasi hoida kuid ei suutnud...nutsin tihti ning kuna pandi palatisse kus viibis ka üks pisikene vastsündinud siis igakord kui neid vaatasin tuli pisar silma ning nutuhoog peale.Nii raske oli. Kuid õhtul saime juba uudised, opp läks hästi kuid laps veel hingamisaparaadi all. Järgmisel päeval külastasime haiglat ning see oli raske...vaadata oma last sellises olekus,juhtmed külles..mu vaesekene.Hingamisaparaat oli külles kuna pisikene on laisk ja ei viitsi ise hingata(vajalik aparaadi abi).Kuid emme ja issi süda on nüüd rahul , sest opp läks hästi ning poisiga kõik korras.Tugev ja tulevikus täiesti tavaline laps , mitteühegi eripäraga.Ma olen elanud palju üle, kuid see oli kõigist kõige hullem, need tunded mis mind valdasid...nagu keegi oleks südame välja kiskunud ja trambiks selle peal..tahaks ise seda valu mida ta peab kannatama...nii väike ja abitu.Haiglas olles tahtis nutma hakata...kuid ei saanud sest toru oli suus:(:(

UUS!

Kuna keerasin teises blogis käki kokku siis lisan postitused siia üle :)