Tänane päev on täis kokkamist ja tagasivaateid aastasse 2015.
Kõige hullem on seljataga ja kõige parem ootab alles ees.
Aastad 2012-2014 olid minu jaoks kõige kohutavamad.
2015 oli aasta täis pisaraid, tülisi, raskeid otsuseid ja otsuseid mis on muutnud elu paremaks.
Tänu eelmistele aastatele olen ma saanud aru asjadest, mida ma varem ei mõistnud.
Kõige olulisem on perekond mitte mina ise.
Kõige olulisem on laps, olenemata sellest kas vanemad suudavad oma probleeme lahendada või mitte.
Meie suutsime ja kui poleks olnud kõrval meest, kes kinni hoidis, oleksin ma vast uhke üksikema.
Maailmas on palju õelaid inimesi, üks selline ahistab mind mu blogis. Arvates, et sitakeeramine viib lahkuminekuni.Aga ei, sellised lollused on lapsikud.
Erinevatesse portaalidesse postituste tegemine on 13 aastaste pärusmaa.
Jah, ma tean kes sa oled. Interneti ma kasutada oskan, läheneda asjadele ka ja ei olnud probleemi sind tuvastada IP aadressiga. Seega...
Järgnev aasta on minujaoks kindlasti korralik edasiminek ning pingutamine. Aega vast väga perele ei jäägi, kuid loodan, et asi on seda väärt.
Ma olen öelnud paljudele, et klientide teenindamine ei ole minu jaoks.
Ma ei ole sündinud kliente teenindama kuskil kassas või saali peal.
Muidugi tohutu respect inimestele, kes sellega hakkkama saavad ning seda igapäevaselt tegema peavad. Aga nende inimeste hulka mina ei kuulu.
Ega seda ma ei avalda ka veel, mida ma siis täpsemalt uuest aastast tegema hakkan.
Seda teab vaid mu perekond!
Toetus on korralik, sest inimesed kes mind tunnevad, teavad, et kui ma midagi pähe võtan siis olen ma selles edukas.
Seniks kallid lugejad, ilusat aasta lõppu teile ning EDUKAT uut aastat!
Ma vorbin nüüd suupisteid edasi.
