Üks laps, kaks kodu... õnn ja rõõm

Mulle on alati teinud rõõmu väikesed asjad. 

Õnneks ei ole üldse palju vaja. 

Toon paar näidet. 

Hiiumaale sõites sain ma endale armsad kleidid- rõõmu kui palju! 

Eile sain ma Hugole mänguasja kasti- rõõmu jälle kui palju! 

Lihtsad ja väikesed asjad. 

Muidugi see kasti rõõm ei olnud üldse pikk, sest Hugo arvas, et võiks suvel endale nohu saada ja empsiga toas istuda. 

Seega, bye bye ilusad ilmad. Me veedame nüüd aega toas. 

Ma ei saa aru kus kohast ta selle nohu ülesse korjas, sest olgem ausad, ei ole nüüd päris külma ilma ka vahepeal olnud, et külma oleks saanud. 

Hiiumaal veidi köhatas, aga see polnud vist midagi , arvestades, et haigeks jäi ta alles nüüd.

Elukaaslane ka juba tatistab, seega ega ka mina pääse sellest. 

Kuigi lootus sureb viimasena, ehk ehk veab. 

Igatahes, me saame homme neli! 

Uskumatu, et juba saab selleks numbriks neli! 

Neli aastat! 

Alles ma korjasin ta sealt tankla platsi pealt ülesse. 

Üks laps, kaks kodu, ,seitse autot , üks kass , üks kihlumine, seitse suuremat tüli, viis peaaegu lahkuminekut,suured üleelamised ja kogemused.

Aga siin me oleme, endiselt koos läbi tule ja vee. 

Eks seda laavi ei olegi enam niipalju kui esimestel aastatel aga me oleme mugavad inimesed ja lihtsalt harjunud juba teineteise olemasoluga.

Imelik on ju magama minna, kui teist kõrval laiutamas pole. 

Kui teda ei oleks, siis mul poleks kellegi peale õhtul oma jalgu panna. 

Kui teda ei oleks, siis keegi ei vinguks selle üle, et ma vorsti viile koos kilega lõikan, ilma, et kile enne pealt ära võtan. 

Kui teda poleks, siis ei jätaks keegi oma pluuse ja riideid igale poole vedelema, kuigi kahe sammu kaugusel on riidekapp. 

Kui teda poleks, siis kes tapaks kõik need ämblikud me korterist ära? 

Kui teda ei oleks, siis ei oleks mul ka minu elu mõtet..minu Hugot.

Kui teda ei oleks, siis mul poleks ju kellegi kallal vinguda ja kedagi kamandada.

Kui teda ei oleks, siis kes laseks endale nii palju lõhna peale, et see isegi kõrval korterisse sisse imbub? 

Kui teda ei oleks, siis mul oleks ju igav.

Reaalselt olekski igav. 
Kuigi, ma ei saa aru mis moodi ta on suutnud mind juba neli aastat välja kannatada. 
Peaks talle mingi trofee talle andma selle eest... 

Ma ei oskagi kohe miskit rohkem kirjutada. 

Kiruda tahaks küll aga trükkimiseks pole tahtmist. 

Panen oma poega magama edasi.. mis sest, et teen seda juba tund aega. 

Haigena magab ta mul veel vähem, seega tuleb rohkem vaeva näha magama panekuga.
Soovin iseendale edu.