Ma olen olnud alati nagu kivi. Pisaraid minust nii lihtsalt välja ei kisu.
Kuid Reedel saates ära oma äi, ei suutnud ma nuttu kinni hoida.
See oli nii raske ja üleüldse minu elu esimene matus.
Ma ei ole kunagi tundnud seda mida ma tundsin reedel, saates ära endale kalliks saanud inimese.
Mulle ei ole see siiani kohale jõudnud , sest see on lihtsalt uskumatu.
Mul on siiralt hea meel, et ära saatmine oli niivõrd ilus ning loodetavasti jäi ta sellega rahule, sest teda ära saatma tuli tohutu hulk inimesi.
Puhka rahus kallis äi!
Õnneks hetkel on minu mõtteid eemal hoidnud kolimine.
Jah, paljud on küsinud , et kuhu siis ja miks.
No esiteks kolime me majja. Jah see oli minu suur unistus aga hetkel on mul ka hirm selle ees tekkinud.
Teiseks, nii on lihtsam ja parem hetkel. Mart saab rahulikult oma tööd teha ning ka laps on sellevõrra lähemal talle. Et päris pikad päevad ei teki ilma issita.
Kuna seal on kõik mööbel olemas, peame me korterist enamus asju ära andma või müüma.
Kui panin asju müüki, siis tiirutati korteri huvi tõttu nagu kärbsed sitajunni ümber.
Mingil hetkel mõtlesin,et saadan kõik lihtsalt pikalt. Niigi raske oli seoses äiaga juhtunuga.
Paari inimese puhul tekkis tunne, et mida sa tüütad, viisakus puudub. Helista,küsi ja uuri!
See selleks, eks nüüd on vist inimene olemas kes tuleb meie koju elama.
Tegelikult oleks veel palju rääkida aga ma ei ole hetkel suuteline väga kirjutama. Tühi tunne, lein..
