Eile küsiti mu käest, et miks ma nii vähe Hugost kirjutan.
Esiteks, mul ei ole enam beebit, mul on juba suur poiss, kellest ei ole iga päev enam nii palju kirjutada.
Kõndima õppimised, rääkima õppimised on juba möödas. Ei olegi väga midagi lisada.
Mul on kodus oktoobris kolmeseks saab noormees, kes räägib, käib üksi potil, sööb, loeb 15ni kui tuju tuleb jne.
Enam ei olegi see areng nii jälgitav, kui näiteks enne kahe aastaseks saamist.
Ta lihtsalt kasvab ja on nagu tavaline 4aastane laps. Kuigi ta ei ole veel kolme aastanegi.
Minu käest on küsitud, et mida ma oma lapsele sisse söödan , et ta nii asjalik ja tubli on.
Tavalist toitu söödan. Mitte midagi erilist, sööb nagu kõik lapsed.
Lihtsalt selle kõige taga on kaks aastat väsimust, rutiini ja stressi.
Kõik vaatavad alati selle lause peale imelikult.
Esimesed kaks aastat olid meie kui noorte lapsevanemate jaoks päris rasked.
Magamata ööd, tülid omavahel, rasked pikad päevad.
Asi ongi vast sellest, et need kaks aastat pühendusin ma täielikult lapsele.
Suhe jäi unarusse, vahel ka kodu. Söögitegemine endale ja mehele oli alati tagaplaanil.
Meie peres need kaks aastat oligi laps alati nr 1. Vahet ei ole mis olukord oli.
Alati sai laps 100% meie tähelepanu. Tegelesime temaga, mängisime, arendasime.
Arvatavasti tänu sellele ongi ta oma vanuse kohta arengult aasta vanem.
Meil on rasked kaks aastat seljataga. Aga asi on seda 100% väärt olnud.
Lapse pealt on seda näha. Õnneliku lapsepõlvega, õnnelik laps.
Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mina kuulun selle protsendi naiste hulka, kes üle ühe lapse ei sünnita.
Hugo jääb kindlasti meie ainsaks lapseks.Saab kõik mis vaja ja ei pea midagi kellegiga jagama.
Muidugi, eks me pingutama selle" asjade omamisega" juba vaikselt üle.
Kui ühel 2 aastasel lapsel on :
Viis ratast
Kolm autot
Kaks mootorratast
Plus veel muud peale istutavad asjad.
Ütleme nii, et tal on 11 erinevat suuremat sorti mänguasja, mida suurpered endale vast kunagi lubada ei saa. Aga meie ühel lapsel on neid tohutult. Pmt kõik kokku korjata, siis on tohutu masina park.
No lisaks veel, suurem riiete hulk kui minul ja Mardil kokku ning mänguasjadest me üldse ei räägi. Ja päris oma moskvich on ka olemas.
Seega see üle pingutamine tekib ühe lapse puhul ikka väga kiiresti.
Aga jätame selle asjade teema hetkeks.
Me rääkisime kaks aastat, et "järgmine aasta on kergem" ning " äkki järgmine aasta on ikka kergem"
Ausaltöeldes vahepeal oligi tunne, et me peale ootama kuni laps 10 aastaseks saaks, et oleks kergem kuskil temaga käia.
Üllatus üllatus, see järgmine aasta on nüüd lõpuks ometi käes!
Lõpuks ometi! Me saame vabalt kuskile minna, kellegi juurde grilliõhtule minna, sünnipäevadele.
