Suutsin ennast vahepeal nii ära kurnata, et mul on täitsa tund surmale võlgu tunne peal.
Esiteks , trikitas nädalavahetusel Mart- uni jäi lühikeseks.
See oli siis laupäeval vastu pühapäeva.
Pühapäeval tuli emme kohustusi täita.
No kui lapsel on kõht kinni, siis tuleb kasvõi poole ööni poti kõrval istuda ja oodata.
Poole öö ajal veel vannni minna, mis siis, et järgmisel päeval peab tööle minema.
Esmaspäeval vastu teisipäeva arvas Hugo, et lahe oleks öösel tralli teha. Seega pidin ma kolima diivanile magama.
Saime endale veel hoiukassi ka, seega uni jäi mul ikka väga väheseks mitme päeva peale.
Kell 8 pidin tööl olema aga ehmatasin ennast 7.51 ülesse.
Olin enda äratuskella edasi lükanud. Korralik sisse magamine.
Seega täna ma olengi nagu laip. Lihtsalt oleks.
Ma muidugi, ei saa üldse kohe lihtsalt laip olla, sest nende kahe päevaga olid toad päris segamini ja Hugo arvas ka täna, et maksab mulle nende kahe päeva eest kätte, mil mind kodus polnud.
Käisin temaga poes ja rahakott sai korralikult kannatada.
Ma lihtsalt ei jõua temaga võidelda! Ma ei tea mida inimesed mõtlevad, kui ma temaga poes käin.
Boss, Hugo boss noh..
Vaatasin, et Ravilas tuleb kirbukas aga mitte keegi ei taha minuga koos sinna tulla.
Kindlasti on palju märganud, et ma müün suuremate kogustes suuri asju mis kappi jäänud on.
Ma ei viitsi üksi ka sinna äritsema minna, seega keegi tahaks liituda?
Täna ka koristades mõtlesin, et joppenpuhh neid asju nii palju vaja on?
Ma ei mahu varsti elamisse äragi.
Niigi on tavaari nii palju .
Huuks läheb ka reedel lasteaeda.
Eks ma nüüd ole vaeva näinud ja seebitanud teda, et peaks ikka minema.
Ta on muidugi totaalselt vastu sellele aga tundub, et vaikselt hakkab see kangus murduma.
Eks ma kirjutan nädalavahetusel lähemalt sellest üritusest.
