Et siis millal see kevad tuleb? Tuleb ka üldse v?

Ma ootan kevadet , ehk veebruar on jälle kätte jõudnud. Iga aastane "kevad südames" hooaeg. 

See aasta ma ei oota seda ainult selle pärast, et näppe mulda pista vaid juba sellepärast, et kaalu langus on olnud nii suur ja mida suurem see on, seda rohkem tahaks pekke põletada. 

Ehk, kevad tule kiiresti, tahaks juba väljas trenni teha. 

See aasta on see ootus teistsugune. Muidugi ma ei saa öelda, et ma ei oota aega millal saaks näpud mulda pista ja väljas möllama hakata. Kuna oleme nüüd omas majas, siis on võimalusi palju. 

Nüüd veebruaris saavad kindlasti kõik aknalauad täis , sest seemned on vaja mulda panna. 

Kuna ma olen nüüd oma mõtlemisega seal maal, et tahaks kõike värsket ja värvilist, siis 

sel aastal panengi ma mulda seemneid, mida ma muidu poleks vast kunagi pannud.

Näiteks paprika, varem ma seda ei söönud aga tänu fitlap-ile olen ma seda päris palju sööma hakanud ja täitsa meeldib toidu sees. 

Kevad tule kiiremini ja too soe päike ning ilusad ilmad. 

Huuks ka juba ootab, millal ei peaks enam pakse riideid selga panema. 

Reedel ja laupäeval õpetasin  Huuksile rattaga sõidu ka selgeks. 

Ega ta muidu eriti vaimustuses sellest polnud, sest lihtsam ATV-l pedaali vajutada kui ise rattaga vändata. 

Ma ei olegi kirjutanud oma kaalu langusest. 

Alustasin ma sellega siis novembri lõpus, algus läks kaal mühinal , jõuludega tuli kilo juurde ja nüüd läheb jälle ilusti alla. 

Eks meil nädalavahetus läks seekord täiega mööda. Reedel väljas, nädalavahetus Laulasmaal- õnneks ptui ptui ptui midagi juurde ei tulnud. 

Lauraga oli meil diil,et kaalume nüüd 2.Veebruaril ja eks siis näha ole, kuidas see kaalu värk läinud on. Mitu kilo siis kahe kuuga maha saime. 

"Ah kes seda blogi ikka loeb"

Mõtlen, et keegi mu blogi nii-kui-nii ei loe aga 

siiski siiski,

 vähemalt kolm inimest seda teevad. 

Sain vastu päid ja jalgu, et üldse ei viitsi kirjutada.

Ma pole lihtsalt viitsinud blogida. No ei ole seda tuhinat peal, et siia nüüd mingi eriti pikk postitus kirjutada ja Huuksiga on ka viimasel ajal nii palju sõdimist, et mul polegi mõtet isegi seda arvuti ekraani lahti teha. 

Nüüd ma võin kinnitada käsi südamel, et see müüt mida kutsuti " PÕRGULINE KOLME AASTANE" peab täiega paika, sest praegu juba kuuaega saan ma seda põrgulist kolmest enda nahal tunda. 

Ma üritan ennast sellega lohutada, et ehk järgnine aasta on kergem. Ehk... 

Mis siis vahepeal toimunud on. 

Ma olen mõelnud vahepeal juba mitmeid kordi vabatahtlikult hullumajja minna. Lihtsalt närve puhkama. Hugole see mõte ei meeldi, et ma kuskile lähen. Eks ta vaatab, et ma veel olen vist enam vähem normaalne, võiks ikka natukene veel ajusi läbi tõmmata. 

Huumor on tore aga seda huumorit tuleks liigitada vist "musta huumori" alla. 

Teda luban ma ka vähemalt korra päevas lastekodusse lastevorstiks saata aga enam ei mõju see ka. 

Ma ei ütleks, et ma lasen tal endale pähe istuda, pigem on teda õnnistatud nii tohutult jubeda iseloomuga, et ma tunnen ise endale juba kaasa. 

Aga tean, et ma pole ainukene ema keda 3aastane hulluks ajada püüab. 

Minu päevad lõppevad sellega, et päeva lõpuks kisun ma voodis juba juukseid peast ära, sest päev väikese kurja lapsega on päris jube. 

Vahel kasutan võimalust ja peidan ennast kuskile ära, et veidi rahu saada. 

Siis tullakse ja lammutatakse uks maha, peaasi, et sisse saaks. 

Mõtlesin, et kirjutan ka meie üleeilsest ehmatusest. 

Läksime Hugoga õue möllama ja üks hetk vaatan , et Tallinna poolt tulevad kaks hävitajat madallennul , üks hakkas just hävitajaga ringi peale tegema. Hugo ehmatas nii, et viskas pikali maha. Tundus meelega tehtud ehmatus meile. Nali naljaks aga endalgi hakkas kõhe. Tundus, et panevad otse majja. 

Hiljem oli Hugo muidugi vaimustuses, seega hirm oli kadunud päevapeale. 

Ma tean, ma pole ammu bloginud

Jep ma tean, et ma pole ammu ammu siia midagi asjalikku kirjutanud. 

Esiteks pole aega eriti olnud ja teiseks, ega ma olen fitlapi blogis ka täiega bloginud, seega seetõttu ongi see blogi siin kõrvale jäänud. 

Käisime nädalavahetusel jälle aka 9ndat korda  Laulasmaa spas lebotamas. 

Ma mõtlen alati, et tahaks ilma lapseta minna ja härraga kvaliteet aega veeta aga siis tuleb peale kuidagi kurb tunne, et Huuks ei saagi siis sellest osa. 

Noja, läksime jälle Huuksiga. 

Viimati käisime täpselt aasta tagasi seal ja kõik need 8 korda on möödanud Hugoga täiesti rahulikult. Ta on nautinud veerõõme ja hotellis olemist. 

Seekord läks natukene nihu see asi. Hugo tegi meist külastajate silmis aasta lapsevanemad 2017. 

Kuna ujula osa pandi kell 22 kinni, siis Hugo arvas , et tema sealt basseinist küll veel lahkuda ei kavatse ja sellele järgnes korralik draama, kus kogu ujula tähelepanu oli meie peal. 

Sel nädalavahetusel tundsin ma küll, et ma oleks tahtnud ka ise natukene puhata, sest olgem ausad . Sellist ööläbi võimalust pole meil pikalt olnud. Võibolla meil polegi selleks õigust ning peame pühendama enda 100% lapsele. 

Äkki ongi see tänapäeval normaalne, et pole last kellegile hoida anda, et ise natukene aega enda jaoks saada. 

Igatahes tänu sellele võtsin vastu otsuse, et ei Huuks läheb lasteaeda ja ma vajan ise ka natukene rohkem aega iseenda jaoks. Ükskõik mida aga ma tahan midagi teha. 

See ,et härra rabab ja ma olen sunnitud niisama ilus kodus olema ei ole ka enam okei. Huuks on juba piisavalt suur ja ma tahan ühisesse rahakassase ka oma panuse anda. Pole olnud kunagi meeldiv kellegi kulul elada, ise teenida ja ennast arendada on hoopis teine asi. 

Ma saan täiesti aru, et tema jaoks on ühine raha aga kuidagi nõme on kulutada mehe teenitud raha mõne riideeseme vm peale. 

Igatahes on aeg edasi minna ja midagi tegema hakata. 

Mingi ime on juhtunud ja ka Huuks on mitu päeva tahtnud täiesti ise lasteaeda minna. 

Homme viime ja vaatame mis nali sellest välja tuleb. Võibolla läheb asi libedalt ja hakkab meeldima see teistega mängimine. 

Lootus sureb viimasena.

Arstil saime ka reedel käidud ning adenoide ei ole! Tavaline Eesti laps, lihtsalt kuna ta on niivõrd hele , siis heledad lapsed pidid olema tihemini haiged kui tumedad. 

Eesti laps võib aastas 15 korda haige olla, see on täiesti normaalne. 

Ma vist ei olegi kirjutanud, et üldhaiglasse oleksime me alles 1. märts saanud aga vot tasulise arsti juurde oleksime võinud juba järgmisel päeval minna. 

Süsteem missugune. 

2016 --------> 2017

Lõppenud aasta oli täielik (vabandust) BULLSHIT.

See ei olnud halb materiaalselt vaid sel aastal oli üks suur kaotus, mis on jätnud väga sügava jälje. 

Jah ,kes jäi mehest, kes isast, kes vanaisast, kes äiast ilma. 

Kaotus oli suur ja valus.

Tänu sellele ei meenugi kahjuks midagi head eelmisest aastast.

Kui siis see,et ..võtsime ennast täiega kokku, ehk kilosi kaotasime kuu ajaga päris palju. 

Korduvalt olen oma fitlap-i blogis kirjutanud, et tunnen uhkust oma Härra üle, kes üldse mingi ime läbi selle kõigega kaasa tuli ning kaotas samuti silmnähtavalt nii kg kui ka cm kehalt. 

Muidugi ma ei saa aru sellest, et korduvalt jõuavad minuni jälle sellised kuulujutud, nagu me Härraga saaksime lapse. Ma ei ütleks et -12kilo kaotades, peaks see viitama rasedusele? 

Tegelikult huvitaks mind, et kes need inimesed sellised on, et seda sorti kuulujuttu levitavad?

Missugune puudus neil esineb? 

Sügisel kuulis mu ema oma ripsmetehniku käest, et oh jälle üks ubin tulemas. 

Nüüd kuulis Härra oma sõbranna käest, et jälle tulemas.

Krt, aastate jooksul peaks meil juba neli last olema, arvestades kui hästi teised meie elust teavad. 

Võta juurde või võta alla- ikka rase.

Eiei, last ei tulnud  2016 ega tule ka sel aastal.

Meile piisab ühest lapsest. Ja ausaltöeldes on mul nendest kuulujuttudest täiesti ükskõik. Levitage levitaga aga kui reaalsus on teine, siis fakt on see, et lolliks jääte teie, kes te neid jutte levitada armastate. 

Millised on minu selle aasta eesmärgid. 

Esiteks- uuesti vormi  ja TÄIEGA, algust sai tehtud järsku eelmisel aastal päeva pealt ja nüüd lähme sellega edasi. 

Teiseks- ma üritan sõlmida rahu iseendaga. Kahjuks tunnen ma viimasel ajal,et ma ärritun iga asja peale kiirelt ja korralikult. Vahel on mul lausa Härrast kahju millise naise ta endale valinud on aga ega see elu hetkel kerge ka pole, kõik vajab harjumist.

Kolmandaks- aktiivsus, olen saanud juba praegu oma pere liikuma. Rattaga sõitmine, õhtused jalutuskäigud.  Me liigume rohkem kui kunagi varem ning see on tervisele juba mõnusalt mõjunud. 

Eks näha ole mida see elukene meile veel toob, aga üks on kindel. 

Teist last see aasta meile kindlasti ei too.