Monday, April 18, 2016

Kaalujuttu

Peale Hugo sündi oli mu tervis sõna otseses mõttes pekkis. 
Juuksed hõredad , kukkusid ära. Mart vigises,et terve vann igapäevaselt juukseid täis oli.

Jalad paistes, mõni päev ei saanud kõndidagi õieti. 
Allergia üle keha, midagi näppida ei saanud. 
Stress jne. 

Nüüd lõpuks ometi on hakanud tervis paranema ja kaal vähenema. 

Tundub, et 2,5aastat peale sünnitust on hakanud keha uuesti taastuma. 
Väsimus on kadunud
Juuksed on tagasi ilusaks muutunud. 
Jalavalud on korralikult tagasi tõmmanud

Vahe on ikka korralikult näha, sest kui ma kõik need 2 aastat olen pidanud juukseid kinni kandma, siis nüüd lõpuks ometi saab ka juuksed lahti ringi käia.
Kaalu vahe on umbes 10 kilo + 1-2kilo, päris täpselt ma ei teagi, sest kodune kaal on katki. 
Võibolla õnnestub ka suveks enam vähem bikiini vormi saada. 



No kui vaadata reisi pilte, siis ohsaisssssand jumal. Ma sain ise aru, et ma paks olin aga need krdi jalavalud ei lasknud väga liikuda ega midagi teha. Kuigi tahtejõud oli olemas.
Sügisel tegin ühe pildi ja mõtlesin, et kevadel vaataks uuesti mis seis on. 
Liigutud on palju ja tulemus on näha. 
Energiat on rohkem ja väsimus on kadunud. 
Nüüd on juba see, et koguaeg tahaks midagi teha. 
Hetkel tänu tõbisele olekule istume siin toas juba üle nädala ja jalutama minna ei saa. 

Seega pole midagi , et kaal ei vähene. 
Väheneb silmnähtavalt kui piisavalt kõnnid ja liigud. 

Kerttuga peaks hakkama võistlema kes rohkem kõhulihaseid teeb. 

Hetkel kui parem olla on tuleb järjest 40tükki ära teha. 
Siis saame ühe lapsevaba öö ;)
Eesmärk missugune. 





Wednesday, April 13, 2016

Millal siis Hugole väike venna /õde tuleb?

Kevad käes ja millegi pärast armastavad inimesed just
kevadeti arutada teemat, millal meil siis Hugole väike venna/õde tuleb.
Seda, et ....ei tulegi. 
Vaikselt viskab juba üle see, et enamus sellise küsimusega juttu alustavad. 
Algul vaatasid enamus sõpru/tuttavad imelikult selle peale, et ma Hugo 19 aastaselt sain.
Nüüd on sellest 3,5aastat möödas ja juba vaadatakse imelikult, et teist last ei tule. 

Esiteks, ei ole me Mardiga sellised inimesed kellele sobiks suurpere roll. 
Juba kaks last oleks meie jaoks palju. 
Teine laps oleks mõeldav alles siis, kui mina olen 30ndates ja Hugo on juba suur poiss. 

Ma olen mõelnud küll selle peale aga no see mõte läheb kohe prügikasti. 

Ma ei kujuta ette, et ma peaksin uuesti 9 kuud rase olema, 4 sellest oksendama ja lõpus tundma ennast nagu emavaal. Ei aitäh. 
Siis sünnitama, rinda andma , aastaaega gaasidega võitlema, magamatus... 
Öek...ei taha.



Igakord kui kuskil kellegil on alles beebid, siis mõtlen ka, et no endale küll rohkem ühte last ei taha. 
Nad on ülimalt nunnud, musitaks ja kallistaks, kussutaks ja kärutaks.
Sellepärast ongi hea kui sugulastel ja tuttavatel on pisikesed beebid, saab kõike seda teha. 


Jumal tänatud, et Hugo juba nii suur poiss on. Elu on palju lihtsam 2,5aastasega.
Ta räägib sinuga, ta teab mida ta tahab.
Kui jonnib siis põhjendab oma jonni ära. 
Elu on lill 2 aastasega. 








Motivatsioonist ja niisama mõtteid.

Täna läbides järjekordset koolitust tunnen, et on aeg järgmine samm teha, sest tarkust on juba omajagu kogutud. Ees on veel kolm koolit...