Võtan seekord hoopis teistsuguse teema ülesse.
Ma olen alati olnud suur tätoveeringute fänn.
Endale tahtsin ma juba siis, kui ma alles 15 olin.
Aga nagu arvata, siis vanemad olid täielikult selle vastu.
Kui vanaks jääd lähed kortsu ja koledaks jne.
Täiesti lollaks oled, et teed jne..
No, neli aastat tagasi ma tegingi endale ühe nuudlisupi kanaga.
Meeldib, ilus on.
Minu jaoks on oluline, et see ei oleks koguaeg silmale nähtav ning, et riietega saaksin ma need
ilusti vajadusel peitu panna.
Nüüd on neli aastat möödas ning lähen teen lähiajal uue.
Nagu öeldud- kingitus iseendale.
Nagu ma kirjutasin on oluline see, et nad ei oleks koguaeg nähtaval ja lisaks on oluline ka see,et
igal tätoveeringul oleks tähendus.
Rind saab mul igatahes seekord kaunistatud.
Ja nii, et vajadusel saaks selle pluusi alla peitu panna.
Eks nelja aasta pärast teeb ühe lause, mis käib minu eluga juba pikemat aega kaasas samuti kuskile, kus ta oleks silmeall aga samas vajadusel peidus.
Minu lause on
"Kõik mis ei tapa,teeb tugevaks"
Mõte on teha see jalale, aga samas , ametlikul sündmusel ei anna seda kingade sisse ära peita.
Seega, mul on neli aastat aega mõelda, kuhu see siis oma koha saab.
Vanemad on nüüdseks vist juba leppinud :)
Ega mida sa teed, kui tütat lihtsalt "Tahab ja teeb ja tahab seda kohe!!"
