Tsau sõbrakesed

Hey sõbrakesed, kuna ma osalen Blogi challenge-s, siis blogin ma aktiivsemalt 

nüüd Fitlap-i keskkonnas kuni 18.Detsember.

https://www.fitlap.ee/blogi/kasutaja/minajameie/room-olla-kuhu-ma-jouda-tahan/

Fitlapist ja kuidas ma selleni üldse jõudsin.

Olen võidelnud nüüdseks vist kaks aastat oma kaaluga. Küll väheneb, siis jälle tuleb tagasi. Tekib stress ja masendus aga lõpuks olen leidnud midagi mis mulle sobib www.fitlap.ee . 

Kaks nädalat tagasi sain aru, et midagi on valesti ja kui ma kohe midagi ette ei võta, siis võib asi halvasti lõppeda. 

Käisime härra õe ja õemehe juures istumas ning muidugi kuulus sinna kõrvale ka Jägermeistr-cocacolaga. Üldiselt ma ei ole enam üldse eriline alkoholi tarvitaja juba pikemat aega olnud, kuid tookord lõppes see sellega, et ma valutasin ööläbi. 

Olen varem ka kirjutanud, et ootel on sapikivide opp aga kui muidu on olnud need valud sellised, et võtan tablettid sisse ja tunniga sai korda, siis tookord olin ma kuus tundi valudes, enne kui järele andis. Sel samal ööl oli mul aega mõelda elu üle järele ja võtsin vastu otsuse, et ei nüüd aitab. 

Eks omaltpoolt andis tõuke ka üle pika ajal kaalule astumine, mis tuletas meelde endale antud kokkulepet, et kui kaal hakkab lähenema ühele kindlale numbrile, siis peab häirekell tööle hakkama.

Tookord alustasin ma järgmisel päeval sellega , et jätsin täiesti kõrvale saia, kohvi ja gaasilised joogid. Tulemuseks kaks nädalat hiljem , näonahk on muutunud paremaks, ma jõuan rohkem ja minu kaalult oli kadunud -3,1kg. Siis muidugi oli ka tohutu magusaisu, seega ajasin ma sokolaade ja komme, piparkooke suust sisse. Kuid arvestades seda on see -3kg ikkagi päris kõva saavutus kahe nädalaga, poleks magusat sisse ajanud oleks vb rohkem isegi.

Üleeile käis jälle mingi plinn peast läbi ja otsustasin, et ma tahan ikka rohkem seda kaalu vähendada oma kehalt. Otsus vastu võetud ja alustasime eilsest toitumiskavaga. 

Mingi ime kombel tuli ka härra sellega kaasa ja nüüd me juba toitume tänasega teist päeva kava järgi. 

Ma ei tea kas keha võitleb selle varasema rämpstoiduga või mida igatahes, minu kehalt eilsega on kadunud 900g ja härra kehalt 500g. Muidugi see ikka utsitab edasi pingutama ja jalad kihelevad ka jalutama juba pikemaid ringe. Tuleb naabrinaine õhtuti õue ajada. 

Mis ma enda juures selle paari nädala muutuse juures märganud olen on see, et ma tunnen ennast hästi. Eile voodisse pikali visates jäin mõtlema , et oota? Mis toimub? Miks mu jalad ei valuta?

Tegelikult ongi ju oluline, see, et elukvaliteet muutub täielikult. Ma tunnen ennast hästi oma kehas, kuskilt ei valuta, energiat on piisavalt. 

Kirjutan siis natukene Fitlap-ist ka , mis mulje see mulle jätnud on ja miks ma just seda teistele eelistasin. 

* Sinna saab kaasata kogu pere tänu millele on söögitegemine lihtsam. Pole mittemingisugust eraldi toidu tegemist. Ja kõigile on üks ja sama toit, lihtsalt kogused erinevad 

* Retseptide valik suur 

*Erinevad toiduained, ei pea ainult riisi või ainult tatart sööma. 

* Kaal väheneb silmnähtavalt 

*Toidud on huvitavad 

Mis mind eile kõige selle juures kergelt ära ehmatas olid kogused. Need toidu kogused on karmid. Isegi härra jaoks, kes muidu on suure isuga. 

Sõin lõunaajal kõhu täis ja veel kell viis oli tunne, et ma ei tea kas mulle mahub õhtusöök sisse. 

Pressisin sisse ja pärast ägisesin. Täna ma jällegi natukene vähendan koguseid, sest nii minul kui härral tekkis tunne nagu kõht oleks kurguni täis mitme tunni vältel.

Vb eelmise aastavahetusel soovitud unistus , saab järgmise aasta suveks tõeks. 

Õnneks on mul olemas nüüd inimene kes mu eelmisele postitusele reageeris ja on valmis minuga koos seda kõike tegema. Jah härra teeb ka, aga kui tema loobub , loobun ka mina. Sellepärast otsisingi kedagi kellega ma koos ei ela, kes annaks mulle motti juurde.

Vaatame siis 10 nädala pärast tulemusi. 

Viskan kinda... kes liitub?

Olen siin mõnda aega juba jälginud mida ma suhu pistan ja kahe nädalaga on juba 3 kilo kadunud. 

Aga no nagu ikka ,siis tahaks ju veel rohkem. 

Seega teen ma ettepaneku, et äkki keegi tahaks liituda minuga nii, et mott vahepeal kaduma ei läheks. 

Ma olen tegelikult päris kade inimene ja see kadeduse uss on selline mis aitab mind edasi, kui ma näen, et keegi teine pingutab rohkem kui mina. 

 

Eile käisin külas ja olgem ausad, ma ei teadnudki fitlap-ist mitte midagi  aga uurides nüüd mitu tundi selle kohta , tekkis mõte, et voooh see on midagi minu jaoks. 

Retseptid sobivad ja pere saab ka asjasse kaasata. 

Lisaks rahalises mõttes umbes 10€ päevas söögi peale raisata on ikka väga okei. Arvestades, et ma käin tavaliselt igapäev poes kus ma laristan 20€ +-5€ toidule ja joogile. 

See on tegelikult päris karm. 

Viskan aga kinda ja kes tahaks minuga koos seda läbi teha , siis ootan sinu kirja Facebooki. 

Vahva oleks, kui minuga koos teeks keegi kaalulangetust koos. 

Shokk lapsele..

  

Ma ei ole üldiselt selline inimene, kes ignoreeriks infot mis väljaspoolt tuleb, kuid antud hetkel olen ma seda teinud, eriti arvestades seda, et see puudutab minu last.

Mõtlesin, et kirjutan sellest lasteaia teemast natukene, sest ma olen tegelikult päris mures.

Nimelt millegipärast viimasel ajal saan ma igaltpoolt vastu päid ja jalgu teemal, miks mu laps lasteaias ei käi. Ta on ju nii suur juba ning peaks ikkagi juba lasteaias käima ning nn “ oma närvide puhkamiseks” peaks ta ikka sinna viima.Eriti võtavad sel teemal sõna mõlemad Hugo vanavanemad.

Mu laps on sel lasteaia perioodil käinud lasteaias äkki ainult 5-6päeva. Loen lasteaia perioodi alguseks septembri.

Mulle väiksena lasteaias käia meeldis, niipalju kui ma mäletan alustasin mina vist samuti 2-3aastaselt lasteaia teekonda ja käisin täitsa lõpuni välja. Härra nagu ma aru olen saanud, siis ei olegi lasteaias käinud.

Huuks on alati olnud üks eriline laps, mistõttu mina olen teda hoidnud pooleldi vatitupsu sees.Ma ei ole kunagi midagi peale sundinud, pigem olen alati varakult ise suunanud teda iseseisvuse poole.Suurel potil pissil käimine, ise millegi tegemine, võileiba teeb ise endale jne.

Ma olengi pigem selle poolt, et last ei tohiks sundida, pigem suunata midagi tegema. Sama on ka lasteaiaga. Üks päev tuli mulle ootamatult töö ja kuna Huuksil valvajat ei olnud, siis olime sunnitud ta saatma lasteaega ( ootamatult). See mõjus lapsele täiesti kohutavalt. Eks meie elus on viimasel ajal olnud ka tohutult suured muutused ja kaotused ning sunniviisiline lasteaias käimine jätab ka oma jälje.

Minu laps nutab õhtuti/öösiti, nuuksub voodis ja isegi läbi une ütles, et ei taha lasteaeda minna.

Mina nimetan seda korralikuks psüühikale hakanud veaks. Me oleme teinud vea, osaliselt oli see kindlasti ka( kuidas seda nüüd nimetada) väljaspoolt tulev vaimne surve.

Ükspäev ütlesin ma härrale samamoodi, et kes on lapsevanemad. Meie oleme! Meie kohus on oma lapsele pakkuda seda , mis on temale parim. Anda talle seda, mis on temale parim jne.

Me ei tohiks lasta ennast mõjutada välismaailmast, sest ta on meie vastutusel ja meie kõige armas ja kallim maailmas, kuidas me saame oma kõige kallimaga niimoodi käituda?

Ma olen alati usaldanud oma sisetunnet, sest see pole kunagi valetanud. Seetõttu arvan ma, et isegi kui keegi tuleb rääkima, et suur laps(3a) peab lasteaias käima, siis tuleb see inimene pikalt saata. Ma olen ema ja ma tean mis on antud hetkel minu lapsele parim.

Liiga palju sündmusi on korraga olnud ja see kõik mõjub ju ka sellele väikesele hingele.Miks ma pean oma last veel shokeerima?

Me ju pidime jätma oma kodu, oma asjad, oma privaatse keskkonna.Kordan veelkord ennast, aga meie eludes oli tohutu kaotud ja muutus.

Meil kõigil on raske aga see ei anna õigust lapsega nii käituda.

Eks antud hetkel ongi nii, et meie igapäevasesse ellu kuulubki see, et kolmesed lapsed peaksid juba lasteaias käima ning emad tööl. See ongi see väljaspoolt tulenev vaimne surve, see kes rutiini ei järgi on imelik ning kuidas see võimalik on, et sinu kolme aastane veel lasteaia rutiinist osa ei saa?

Ma ei ütle , et mulle jubedalt meeldib lapsega kodus istuda. Ei, ei meeldi. Ma tahaks tohutult tööle minna kasvõi kohe praegu , ma tahaks vahest niinimetatud “oma aega”, ma tahaks lihtsalt kasvõi trenni minna , sõbranna juurde ilma lapseta või mis iganes aga mul ei ole seda varjanti ega võimalust.Vb tõesti teistel on kedagi kelle hoolde laps jätta kuid mul mitte.Ainukene võimalus midagi üldse teha on õhtul peale härra tööd aga kuhu mis siis enam pimedas lähen.Siis on moment, kus tahaks ju kolmekesi aega veeta.

Ma olen olnud valmis oma lapse pärast ennast ohverdama ja nii ma elangi. Seda enam ei tohiks lapsele survet avaldada. Kui on õige aeg siis ma viin ta lasteaeda ning loodetavasti ta läheb rõõmuga.

Mu väike prints

Mulle nii meeldis beebiblogi pidada,kui Huuks väike oli. 

Nüüd on ta aga kolmene ning beebiblogist ei tule midagi välja, isegi suure tahtmise juures. 

Ma ei saa aru miks need lapsed nii kiiresti kasvama peavad. 

Muidugi on igal momendil oma võlud, olgu siis beebi või juba suurem laps.

Hetkel ongi võluks see musitamine ja kallistamine ning armastuse välja näitamine ja see kolme aastase HUUMOR .

Joonistasime Huuksiga voodipeal pilte ning järsku ta hakkab :

Huuks : " Sa oled emps" 

Mina: " Mis emps, mina olen emme" 

Huuks: "hahah, emps oled" 

Mina: "unusta see emps kohe ära, mina olen emme" 

Huuks: " emps, hahahahhaha" 

Juba on tekkinud see asi, et ta saab aru mis mind närvi ajab või mis mulle ei meeldi ning sellega on hea mind kiusata. Eriti meeldib talle härraga kampa lüüa ning koos mulle kambakat teha.

Ma tean, et igas pere peab olema üks keda nokkida, no siin olen vist mina. 

Üritan küll aegajalt härrat kiusata ,kuid millegipärast ei taha see väga õnnestuda. 

Seega olen meie peres mina see, kes koguaeg kodukiusu tunda saab. 

Milles ma veel kirjutada tahtsin on see,et Huuks käis eile lasteaias. 

Kuna minek oli ootamatu, siis Huuks sai päris kõva shoki sellest, et nüüd lasteaeda viidi. 

Päeva veetis seal kenasti ära, kuid õhtul andis tunda, et lapsele mõjus see natukene halvasti. Lisaks muidugi oli olnud veel see, et Huuks oli kellegile virutanud ning kasvataja nägi pool tundi vaeva, et Huuks vabandama läheks. Kodus võtsin peale "tööd" kätte ning hakkasin uurima, et mis täpsemalt juhtus. 

Huuks ütles mulle lause " Mina ütlesin vabandust, ma ei tahtnud , et ta mind lükkab" .

Eks see ole selline asi, et märgatakse seda kes viimasena teeb. Seekord jäi Huuks süüdi. 

Ma ei ole üldse löömise poolt aga antud hetkel ma usun oma last, sest ma tean, et niisama ta ei tee midagi. Rõhutan veel seda, et veelvähem teeb ta seda võõras kohas. Jah, võibolla mänguhoos, kuid niisama mu laps ei löö, see on talle juba kodus selgeks tehtud.

Ma ei õigusta seda, kuid arvan, et tuleb kõigepealt olukord selgeks teha, kes mida tegi ning miks tegi. Minu laps lõpuks pool tundi hiljem vabandas, kuid teine kui tõesti lükkas pääses niisama. 

Eks selliseid olukordi hakkab tulema, sest laps kasvab. 

Aeg tiksub peale...

Ma olen viimasel ajal leidnud ennast mõtisklemas teemal, millele ma varem sada risti ette lõin ning vandusin, et ei võta seda teemat suusisseka! 

Aga vot, aeg läheb ja nüüd ma siin istun ma mõtlen. 

Eks aeg näitab, mis sellest teemast üldse saab.

Eelmises postituses just hõiskasin oma hambaarstil käigu üle. 

VotVotVot karma on Bitch. 

Esiteks peale tuimestuse kadumist mõtlesin ma, et ma annan kohe otsad. Sest nii valus ja rõve oli olla. Pea oli uimane ja peale valuvaigistite võtmist tõmbas kohe eriti uimaseks.

Siis Huuks arvas, et jube lahe oleks mulle ühe oma nukuga vastu nägu virutada. Ja just vastu seda näo poolt kust hammas välja tõmmati. Ma mõtlesin, et mul lööb silmist tuld välja ja tahaks selle lapse kohe karpi ära pakkida, kulleri järgi kutsuda ja lastekodusse saata. 

Ja päeva lõpuks suutsin ma trepist alla kukkuda nii, et mul on nüüd kolm päeva hiljem ikka selg nii valus. Ma isegi ei tea mismoodi see täpsemalt juhtus, sest ma ei mäleta kuidas ma alla sain. 

Jah , kolm päeva hiljem. Siiani valutab see hambakoht ja lõualuu on megavalus. 

Ma ei tahtnud isegi hommikust süüa, sest nii vastik on,kui hammas tuikleb.

Täna on küll tunne, et tahaks lihtsalt visata ja uue pehme fliisi vahele pugeda.

Härra õde tõi meile Decorast ülipehme ja suure fliisi.

Kuidas ma hambast ilma jäin..

See hambaarsti juures käimine on üks kohutav asi. 

Kohutav on see just rahakotile aga eks see ole selline asi, et kui välja ei käi seda suurt summat, siis kannata hambavalu ja hommikuti si*a maitset suus.  

No ma kannatasin, kaks aastat juba. 

Korralik põletik oli juba alla tekkinud aga ikka kannatasin, kuniks nüüd siis tekkis rõve maitse suhu, mis oli juba hommikuti nii hull, et ajas ennastki öökima. 

Eile siis lõpuks otsustasin, et aitab, käin ära. 

Õhtul juba tekkis juba hirm, et issand mul tõmmatakse ju hammas välja. 

Hommikul oli ärevus sees ja olgem ausad, isegi sünnitama minnes ei tekkinud sellist hirmu mis oli hambaarsti eest. 

Eks ole neid õuduslugusi kuulnud ka hamba välja tõmbamise kohta aga ei, 30minutit ja hammas väljas. Valu polnud. Ainukene valu on lõualuu krampi minemise effekt. 

Seega hirm hambaarsti ees oli küll halb fantaasia. 

Hetkel istun nüüd siin, 1,5h hiljem, ige tuikleb ja ise rahul, et lõpuks see tehtud sai. 

Lugesin ju ennem veel netist ka neid lugusi ning ausalt öeldes  GOOGLE on saatanast. 

See hirmutas mind veelrohkem ära aga tegelikkus pole üldse nii hull. 

Väike naisterahvas kangutas ning kangutas aga kätte said selle katkise hamba. 

See asi ei olnud üldse aastate pikkust kannatamist väärt. 

Seega kõik kes te kannatate, ruttu arstile! 

Kusjuures, ma sain veel tasuta, sest tänu sellele pikale kannatamisele oli selle hamba olukord ikka päris hull. Nüüd lõpuks oligi, et tihti hammas paistes, lõualuu valutas ning mäda ja sita maitse suus. 

Talveriided

Kui ma sügise poole lisasin siia mingisuguse valiku mida ma sel aastal Huuksile selga tahan, välistasin ma suht-koht Huppa, sest tahtsin midagi muud. 

Aga võta näpust, lõpliku otsuse tegin eile ja valituks sai Huppa kombe. 

Eile kell üks ostsin outletist ära ja täna hommikul oli juba pakk käes. 

Hetkel on üldse seal outletis väga head hinnad, seega ma väga pikalt ei mõelnudki. 

Kolm päeva kõigest aga nüüd kui kombe käes on, ei kahetse ka seda. 

Kombe võtsin ma 98 , kuigi Huuks ei ole meil enam ammu "allameetrimees".Huppal on see kasvuvaru alati päris kõva, siis ei kahetse ka, et 98 suuruse võtsin. 

Eelmine aasta oli Huuksil Huppa jope suurus 74 , kui ta ise oli 86-92. 

Seda varu ikka on. Ja suureks plussiks on see, et kombe alla ei pea pakse riideid panema. Sukad+pluus või termokomplekt ning õue. 

No kas ta pole mitte nunnu. Ega ta ise väga vaimustuses sellest pildistamisest ei olnud aga no pilt tuleb ära teha, kui kombe veel ilus ja puhas on. 

Mitte, et see lumega mustaks läheks aga garaazis see kauaks puhtaks ei jää. 

Nüüd on veel mütsi vaja aga selle ma ka vist juba leidsin. Kui käes on, siis teen uue pildi. 

Mingiaeg keegi küsis mu käest ka, et milliseid saapaid meie kasutame. 

No esiteks, minujaoks ei ole oluline see märk või firma mis riide/jalanõu peal figureerib. 

Oluline on, et lapsel oleks soe ja mugav. 

Mingiaeg me käisime Mustika keskuses ja seal on üks jalanõude pood. See oli eelmisel aastal kui saapad olid allahinnatud viie euro peale. Meile jäid silma ühed kerged, seest karvaga ja mugavad saapad. Võtsime kohe kaks paari, ühe paraja ja teise suurema, mis siis sel aastal jalga läheks. 

Firmat ma ei tea, seega oluline oligi see, et lapsel mugav,soe ja ,et libe ei oleks. 

Meil muidugi on lapsele lausa kolm või neli erinevat paari saapaid. 

Nagu näha, siis ega ma ise ka päris täpselt ei tea, mida ma kokku ostnud olen. 

Talvekomplekt on koos ja nüüd võib lumes müttama hakata. 

Why?

Ma ei tea mis värk sellega on aga Huuks on koguaeg haige. 

Nagu for real koguaeg! 

Üks haigus läheb ja teine tuleb kohe peale. 

Toome näitena eelmise nädala. Hugo jõudis olla kolm päeva täiesti terve kui tuli kõrge kolme päevane palavik. Sellele järgnes köha ja nohu. Seega endiselt, me oleme kodused. 

Huuks ei saagi lasteaeda teistega mängima + jääb niivõrd palju maha. 

Tegelikult oli eelmisel aastal täpselt sama seis aga lausa nii hull, et ma pidin töölt ära tulema, sest nii polnud võimalik tööl käia, et paar päeva tööl ja nädal kodus. 

Hetkel tahaks ka ilgelt tööle minna, sest mehe kulul ei ole eriti okei elada. Tahaks ju oma teenitud raha aga lihtsalt ei saa, sest Huuks ei kavatsegi terveks saada. 

Mingi aeg ma kirjutasin ka nendest adenoididest, mida aeg edasi seda rohkem hakkab mulle tunduma, et tulebki selle pisikese ubinaga opile minna. Vastasel korral kurnavad need haigused ta tervise ja keha nii ära. Igatahes, arstile arstile jälle -.- 

A, ma käisin üle pika pika aja kaltsukas nädalavahetusel. 

Isegi leidsin midagi sealt. Muidugi kodus lebotamise riided aga siiski, vähemalt midagigi. 

Päris tühjade kätega sealt ära ei tulnud. 

Sain kaks pluusi, ühe mingi mütsi mis suutsin pesus välja venitada ja püksid(suht ,mugavad). Asi seegi noh. 

Huuksi number kolm

        Nädalavahetus on möödas ja Huuks on nüüd kolmene kutt. Ise teatab uhkelt , et ta on nüüd suur ja võib tööle minna. 

Noja, ma arvasin peale põhikooli lõpetamist, et äkki läheks tööle aga aeg on nii edasi arenenud, et nüüd tahavad juba kolme aastased tööle minna. 

Sünnipäev möödus täitsa vahvalt, põhiline, et Huuks ise rahule jäi. 

Mulle endale ka meeldis jälle kõiki koos näha. Oli väga tore. 

Huuks kuhjati kingitustega üle. Seega neid vidinaid on meil jälle tohutult juures. Eks ikka kõik tulevad kingitus näpus. Rohkem koristamist emmele.

Ma vist hakkan ise vaikselt harjuma selle maja eluga. Kui eelmine nädal ma tundsin, et ma olen tohutult stressis ja endast väljas enamus ajast, siis praegu on juba vaikselt see rahu tagasi jõudnud, ning tunnen ennast juba täitsa hästi ja hakkab ka tekkima see kerge "kodu" tunne. 

Eks muidugi võtab aega, oleme siin nüüd üle nädala olnud aga ikka on koguaeg sättimist ja tegemist. Huuks ei püsi ka ühe koha peal. 

Siin tunnen ma puudust oma sõbrannadest- kullakesed tulge mulle külla! Ma ei julge ise sõita lumega, sest ma pole pidanud kuid autoroolis olema!

Täna hommikul ärkasime me näiteks ennem kella kaheksat ja ennem poolt üheksat olime me juba Huuksiga õues möllamas. Mulle on alati meeldinud esimene kuu lumega! Nii lahe ja sel aastal on Huuks ka juba asjalikum ning huvitub lumesõjast, lumememmedest ja inglitest rohkem, kui eelmised aastad. Seega on mul keegi kellega lumes möllata. Eelmine aasta pidin seda üksi tegema. 

Ma olen see ema, kes ei vaata lihtsalt kõrvalt mis laps teeb. Ma ikka viskan ka vajadusel pikali ja püherdan ka maas. 

Näiteks käisime me kraavis täna. Hugo lasi liugu ja välja enam ei saanud. Läksin aitama ja  lendasin ka kraavi. Saabastel sile tald ja nii me olimegi kraavis mõlemad tagumikud püsti ja välja ei saa. 

Mina olen igal aastal sellest lumest vaimustuses. 

Niiiii lahe!!!! 

Lumi on nii ära püherdatud, et alles polegi midagi. 

Tegime lumememme ka aga see vajus pikali. 

Üks, kaks , kolm Huuks saab kolm!

Huuks saab pühapäeval juba kolmeseks. 

Uskumatu! Juba kolm! Varsti läheb kooli ja hakkab tüdrukuid koju tooma... 

Igatahes täna-homme on siis see hetk kus me hakkame ettevalmistusi pühapäevaseks sünnipäevaks  tegema. Jube hetkel on poenimekiri pikk pikk ja homme hakkavad ettevalmistused pühapäevaks. 

Tegelikult ei ole ma üldse vaimustuses lapse sünnipäeva pidamisest, sest kõik need aastad on need kujunenud kuidagi jube väsitavaks. Mässamist on nii palju. 

Mida Huuksile kinkida? 

No vahepeal mõtlesime mingi tööriista nurga moodi asja, sest köök(id) on tal juba olemas ja need ei paku üldse enam huvi. 

Autosi pole mõtet kinkida , sest autopark on ikka väga vägev ühele kolme aastasele. 

Tavaliselt ongi see, et kõik küsivad, et mida kinkida? 

Mina olen selle ideega, et paluks mitte ümbrikuid nii pisikesele kinkida, sest esiteks nii väiksele võiks jääda see rõõm ja effekt kinke saada. Huvi avada ja sel juhul ongi sünnipäev siiski kinkide saamine ja tähitamine. Ümbriku kinkimisega kaob ära see emotsioon ja sünnipäeva mõte. 

Kes ei ole siis väiksena oodanud sünnipäeva, et kingitusi saada? 

See on ju nii huvitav. 

Millegipärast tänapäeval on see nii populaarne, et ka pisikesele lapsele soovitakse kingitust ümbriku sees ja siis laps ise ostab endale. 

Ise ostmiseks peaks olema siiski vanemad, et anname taskuraha ja ta ise valib mida poest soovib. 

Nii väike ei osa veel rahaga ümber käia ega mõista selle tegelikku väärtust. 

Edukat nädalavahetust meile ning loodetavasti tuleb see sünnipäev Huuksi jaoks vahva. 

Kolitud

Lõpuks ometi on peaaegu kõik asjad ära toodud ja ära paigutatud. 

Eks igapäevaselt on ikka siin tükk tegemist , et kõigele oma koht leida. 

Kolimine kujunes mitme päevaseks, kuigi tegelikult korjasime me vaikselt asju kokku juba paar nädalat enne, et kolimine kujuneks lihtsamaks. 

See kolimine on üks jube asi. Asju kokku võib panna a no neid uuesti lahti pakkida on ikka paras tegevus. Kolimine koos väikese lapsega on jube. Päris tõsiselt, pea kolmese poisiga koos asjade pakkimine ja lahti võtmine on keeruline. Lihtsam oleks seda kõike olnud ise teha, üksi, privaatselt.  

Nüüd ongi jäänud vaid korteris kõik kohad lapiga üle tõmmata, nõus kokku pakkida. Külmik sulama panna ja boilerist vesi välja lasta. Ja ongi kõik. Nagu Hugo ütleb, siis varsti lehvitame kodule ja lähme täielikult ära. 

Nüüdseks oleme me siin siis viis päeva juba olnud. Hugo on täiega rahul aga ma ise pole veel seda õiget tunnet leidnud, et see nüüd ongi kodu. 

Eks ma klammerdun ka rohkem asjadesse kui teised. Pidin ju ikkagi oma "kodu" maha jätma, millest oli selle 3,5 aasta jooksul minu oma kodu, peidupaik , mõnus koht tehtud.

Eks see kõik vajab harjumist, sest elukorraldus on ka ju hoopis teistsugune ning kuna see on ka keskusest niivõrd eemal, ei saa ma päris "siis kui tahan lähen" asju teha. 

Kuna Härra teeb kodus tööd, siis enamus ajast ta ongi tööl. Seega see üksi istumine mõjub kuidagi teistmoodi kui muidu oli. Asjade sättimine on ka juba nii ära väsitanud, et eile ma võtsin tuimalt vardad kätte ja kudusin lapsele ühe mütsi. 

Minu esimene müts, mis ka pähe mahub ja seal nunnu on . 

Üks päev = üks müts. Tegelikult oleks juba poole päeva pealt valmis olnud aga ma pidin kaks korda üles harutama poole pealt. 

6.58

Tegime härraga just eile nalja, et raudselt ma ärkan täna kell kaheksa ülesse. Tema teatas, et see oleks hea algus kiirele päevale(kolimispäevale)! 

Muidugi eelnevad päevad pole saanud ma end korralikult välja magada ja seoses sellega annavad eilsest saadik millegipärast sapikivid märku, et nad on ka siiani olemas. Seega Huuks nagu kiuste tegi täna veidi naltsi ja ajas meid kuueaeg ülesse. 

Jess, kell oli 6.58 kui tulin tablette neelama ja jäingi elutuppa. 

Tere tere laupäev! 

Täna on see päev, kus me võtame korralikult kolimise ette. 

Mööbel ära tassida paika sättida ja enamus asju kaasa. 

Veedan ma siin korteris muidugi veel aega, sest tahaks ju korteri anda üle nii nagu me selle saime. Seega üks üldkoristus teha.

Õnneks "thank god" oleme me enamus asju juba ära andnud või müünud. Enamus riideid ja tavaari on ka juba kottidega ära viidud. Riidekapiks on näiteks viimased päevad olnud baaripukid, mis täna ära viiakse. 

Need viimased nädalad on olnud päris rasked. Äia kaotus, samas ajal kolimine, matused, Hugo nädalaid haige juba ja Härral lihtsalt olla lastud sel raskel ajal. 

Õnneks see kolimine on tohutult aidanud mõtteid mujale saada. Teha on ju lihtsalt niivõrd palju. 

Ning eks see töbise Hugo 24/7 kodus olemine nädalast-nädalasse on ka mõjunud päris kurnavalt.

Uskuge mind, sellistel hetkedel on eriti hästi näha, kui raske on tegelikult lapsevanem olla. 

Ja olgem ausad, ta istub mulle ikka korralikult pähe ka! 

Ähvardan küll, et panen prügikotti ja viin lastekodusse, kus temast tehakse lastevorsti ja issi sööb temast tehtud vorsti hommikul saiaga ära. Ei mõju...

Ükskord võtsingi prügikoti...siis ehmatas korraks ära ,äkki temast saabki lastevorst.

Ega siin nalja pole, meile öeldi ka kunagi,et kui pahad lapsed oleme tuleb kuri onu ja teeb meist lastevorsti. Peale seda uurisin ma alati seda vorsti, ega kellegi näppu sees pole...või varvast.. 

Who´s the boss?I´m the boss!

Tahtsin kirjutada ka sellest, kuidas me eile arstil käisime. 

Ei väsi kiitmast oma pätut. Kui muidu kardab arsti, siis mingi ime läbi eile läks arstil käik ikka vägagi ideaalselt. ISEGI verd lasi näpust võtta, ise jälgis mida tehakse. Pärast oli kodus Oskar-Peeter ohver, kellelt ka "verd" võeti .

Üldiselt Huuks arste väldib ja kardab. Eks me lubame kõrvaarstile koguaeg minna, ise oleme süüdi. 

Aga eile tahtis minna , lasi kõik rahulikult ära teha. Isegi kurku näitas mingi ime läbi.

Nagu ma kirjutasin pole Huuks lasteaeda saanudki õieti jälle, kuidagi jube pikalt on haige olnud. 

Ja üldse, koguaeg on mingi külmetus. Köha-nohu. 

Vitamiine ta ei võta, mittemingiljuhul! 

Aga perearst tõstatas mõtte,et peaksime vaatama ADENOIDE!

Veri oli korras, millegist puudust pole. Sööb seda mida vaja. Millest siis need haigused koguaeg külje alla tekivad? 

Kellel endal on lõigatud või lapsel? Kuidas seis on hiljem? Külmetusi vähem?

Kolimisest ja elust..

Ma olen olnud alati nagu kivi. Pisaraid minust nii lihtsalt välja ei kisu. 

Kuid Reedel saates ära oma äi, ei suutnud ma nuttu kinni hoida.

See oli nii raske ja üleüldse minu elu esimene matus.

Ma ei ole kunagi tundnud seda mida ma tundsin reedel, saates ära endale kalliks saanud inimese. 

Mulle ei ole see siiani kohale jõudnud , sest see on lihtsalt uskumatu. 

Mul on siiralt hea meel, et ära saatmine oli niivõrd ilus ning loodetavasti jäi ta sellega rahule, sest teda ära saatma tuli tohutu hulk inimesi. 

Puhka rahus kallis äi!

Õnneks hetkel on minu mõtteid eemal hoidnud kolimine. 

Jah, paljud on küsinud , et kuhu siis ja miks. 

No esiteks kolime me majja. Jah see oli minu suur unistus aga hetkel on mul ka hirm selle ees tekkinud. 

Teiseks, nii on lihtsam ja parem hetkel. Mart saab rahulikult oma tööd teha ning ka laps on sellevõrra lähemal talle. Et päris pikad päevad ei teki ilma issita. 

Kuna seal on kõik mööbel olemas, peame me korterist enamus asju ära andma või müüma. 

Kui panin asju müüki, siis tiirutati korteri huvi tõttu nagu kärbsed sitajunni ümber.

Mingil hetkel mõtlesin,et saadan kõik lihtsalt pikalt. Niigi raske oli seoses äiaga juhtunuga.

Paari inimese puhul tekkis tunne, et mida sa tüütad, viisakus puudub. Helista,küsi ja uuri! 

See selleks, eks nüüd on vist inimene olemas kes tuleb meie koju elama. 

Tegelikult oleks veel palju rääkida aga ma ei ole hetkel suuteline väga kirjutama. Tühi tunne, lein..  

Mõtteid.

Ma isegi ei oska kuskilt poolt alustada, sest midagi sellist pole pidanud ma üle elama. 

Jah, Hugoga oli midagi sarnast aga Hugo tuli välja. 

See on lihtsalt nii raske. Pisaraid on palju ning kuidagi tühi tunne on. 

Raske on olla nii ema kui ka isa eest, kui samal ajal tuleb olla tugev ja mitte pisaraid näidata. 

Sellised uudised löövad alati jalad alt ära, eriti kui ühega juhtub ja mõni aeg hiljem juhtub ka teisega. 

Lähedased teavad millest ma räägin, kuid see pole asi millest kõigile rääkida. 

Ma lihtsalt otsustasin oma tunded kirja panna. 

Ma lihtsalt väga tänan neid inimesi, kes on hetkel toeks. 

Sellised traagilised asjad panid minu mõtlema, et elu on ju liiga lühikene.

Ja ma nutan jälle selle peale... 

Elu on nii lühikene, et me ei jõua tegelikult oma lähedastele öelda seda mida me südames mõtlema. Teha seda mida me tegelikult teha tahame. Käitume südametult ja ükskõikselt, kui tegelikult sisemiselt tunneme me teisiti. 

Elu on liiga lühikene, et raisata seda tülide peale. 

Meil kõigil tiksub aeg . Iga sekund, minut , tund, jõuame me lähemale oma ajale. 

Alati on kiire kiire, koguaeg on midagi teha, selle kõige juures unustame me kõige tähtsama. 

Oma pere, oma lähedased. 

Me ei mõtle selle peale enne, kui on hilja. 

/16/ Teise aasta esimene lasteaia päev.

Tehtud. 

Nüüd ta mul on siin. Hoiab ainult käest kinni ja tahab lähedust.

Ta vist arvab, et ma viisin ta lastekodusse ja peaaegu jätsingi ta sinna.

Aga võta näpust, emps tuli järgi.  

Hommikul oli tuju hea ja soov lasteaeda minna suur. 

Ka sinna jõudes oli veel kõik korras. Läks kallistas kasvatajat ja jälle nägemise rõõm oli suur. 

Terve need 3 tundi muretsesin , et kuidas ta ikka lepib ja kas saab hakkama. 

Järgi minnes nautisin üksi poes käimist ja lasteaeda jõudes kuulen juba. 

"Tahan emmet, kas emme tuli?" 

Süüa ta ei tahtnud , vaid tahtis emmet. Kui ei lubatud vaatama minna kas emme tuli juba, siis hakkas nutma. 

Tõin oma näost punase ja pisarates lapse ära. 

Arvata võis, et esimene päev selline on, sest Huuks ei olnud käinud lasteaias nüüd mai kuust saadik. 

Õnneks on Hugo sõber temaga samas rühmas, seega ta ennast päris üksi ei tunne seal ning kasvataja on tal ka tore. Teisega ma veel kohtunud ei olegi. 

Ma muidugi ei kujuta nüüd ette, kuidas ma ta esmaspäeval uuesti lasteaeda saan. Arvestades tänast traumat. Räägib mulle koguaeg, et tema ei tahtnud seal olla ja tema tahtis emmet. 

Seekord sain ta sellega ära seebitada, et tema sõber läheb ka ja nad saavad mängida. 

Aga mida ma nädalavahetusel kasutan, et teda uuesti lasteaeda meelitada? 

Ma ei taha hakata kasutama seda varjanti ka nagu seda on ära ostmine, sest kui ma annan näpu, siis ta võtab käe. 

Ning ma ei näe sellel pointi, sest selline asi ei oleks õige. 

Aga kuidas siis selle aastaga on! 

Panustame lasteaia päevade peale ka? 

Kes mitu päeva panustab, kaua mu laps terve on. 

Ma ületan ennast seekord ja panustan ise nädalale!

Joppenpuhh

Suutsin ennast vahepeal nii ära kurnata, et mul on täitsa tund surmale võlgu tunne peal. 

Esiteks , trikitas nädalavahetusel Mart- uni jäi lühikeseks. 

See oli siis laupäeval vastu pühapäeva. 

Pühapäeval tuli emme kohustusi täita. 

No kui lapsel on kõht kinni, siis tuleb kasvõi poole ööni poti kõrval istuda ja oodata. 

Poole öö ajal veel vannni minna, mis siis, et järgmisel päeval peab tööle minema. 

Esmaspäeval vastu teisipäeva arvas Hugo, et lahe oleks öösel tralli teha. Seega pidin ma kolima diivanile magama. 

Saime endale veel hoiukassi ka, seega uni jäi mul ikka väga väheseks mitme päeva peale. 

Kell 8 pidin tööl olema aga ehmatasin ennast 7.51 ülesse. 

Olin enda äratuskella edasi lükanud. Korralik sisse magamine. 

Seega täna ma olengi nagu laip. Lihtsalt oleks. 

Ma muidugi, ei saa üldse kohe lihtsalt laip olla, sest nende kahe päevaga olid toad päris segamini ja Hugo arvas ka täna, et maksab mulle nende kahe päeva eest kätte, mil mind kodus polnud. 

Käisin temaga poes ja rahakott sai korralikult kannatada.

Ma lihtsalt ei jõua temaga võidelda! Ma ei tea mida inimesed mõtlevad, kui ma temaga poes käin.  

Boss, Hugo boss noh.. 

Vaatasin, et Ravilas tuleb kirbukas aga mitte keegi ei taha minuga koos sinna tulla. 

Kindlasti on palju märganud, et ma müün suuremate kogustes suuri asju mis kappi jäänud on. 

Ma ei viitsi üksi ka sinna äritsema minna, seega keegi tahaks liituda? 

Täna ka koristades mõtlesin, et joppenpuhh neid asju nii palju vaja on? 

Ma ei mahu varsti elamisse äragi. 

Niigi on tavaari nii palju . 

Huuks läheb ka reedel lasteaeda. 

Eks ma nüüd ole vaeva näinud ja seebitanud teda, et peaks ikka minema. 

Ta on muidugi totaalselt vastu sellele aga tundub, et vaikselt hakkab see kangus murduma. 

Eks ma kirjutan nädalavahetusel lähemalt sellest üritusest. 

Töö , lasteaed , kool

Ma ei ole jälle nii ammu midagi kirjutanud siia. 

Üheks põhjuseks on see, et ajapuudus on lihtsalt nii suur, et polegi aega. Seda oli ette näha. 

Ma isegi ei tea millest siis nüüd alustada. 

Käisin praegu vaatamas, et millal ma siia viimati kirjutasin...eem kaks nädalat tagasi , isa sünnipäeval. 

Igatahes, viimasel ajal minu suurimaks hirmuks on see, et Hugo peab järgmisest nädalat uuesti lasteaiaga harjuma hakkama ja no ma isegi ei kujuta ette mis moodi see välja kujuneb. 

Kuna mina lähen kooli ja tööle, siis minu suurimaks hirmuks on see, et Hugol hakkab see haiguste jant jälle otsast peale nagu eelmisel aastalgi. 

Ma ei taha kohe üldse teda sinna saata, et paari päeva pärast haige laps koju tuua. 

Eelmine kevad päästsin ma ta tuulerõugetest aga see aasta me neid kindlasti ei pääse. 

Lapsevanemate hirmud missugused. 

Minu peakeses on mõlkunud viimasel ajal üks mõte. 

Nimelt tööle minnes tahaks igakuiselt hakata panustama sellepeale, et perega kuskile puhkama sõita kevade poole. 

Lihtsalt tahaks koos perega kuskile minna ja Hugo ka  räägib ikka kuidas tahaks lennukiga lennata, ning tema "ei karda mitte kunagi". 

Aga eks see ole ka selline asi mis pole 100% kindel, ennem tuleks mul endale auto muretseda, et linnas tööl käima hakata. 

Aga kuna ma autode koha pealt olen paras frukt , siis ma isegi ei kujuta ette mis võiks olla minu esimene auto. Siiamaani oleme me ühe autoga hakkama saanud ilusti, kuid nüüd on tekkinud vajadus teise auto järele, sest vastasel korral peaks ma koguaeg bussiga sõitma. 

Ma ju olen selline naine, kes kõigepealt vaatab auto välimust ja siis alles tehnilisi näitajaid. 

Ma siis hakkan vaikselt vaatama nüüd auto24st, mis seal head pakutakse. 

Äkki jääb miskit silma. 

Üllatusest

Ma ei tahtnud ennem blogida sellest, mida me siis täpsemalt

isale sünnipäevaks kinkisime. 

Kuna sügisel ma ise alustan ülikooli teed ja sada asja veel takistuseks, otsustasime me saate hoopiski isa emaga reisile. 

Eks see oli üks korralik kingitus aga õnneks on meil pere suuremat sorti ja polnudki hullu miskit. 

Isa muidugi ei kujutanud isegi unes ette, et midagi sellist tulla võiks. 

Reedel kingitust ette lugedes ei saanud ta vähemalt muffigi veel aru. 

Alles hiljuti rääkis, et tema mingeid sokke küll sünnipäevaks enam saada ei taha. 

Ei mäleta, et keegi oleks talle neid kunagi kinkinud aga olgu, mõtlesime, et teeks alguses tünga

ja ennem kingi kätte andmist seletasin talle, et see on 100€ sokisahtli kinkekaart, mis tuleb kuu aja jooksul ära kasutada. Itistas küll sellepeale ja vist jäi isegi uskuma. 

Muidugi oli see nali. 

Me mõtlesime, et võiks seda kingitust talle kuidagi teistmoodi serveerida. 

Sai tellitud Divina.ee-st Riin-u käest nn kinkekaardi. 

Muidugi pilt on ebaõnnestunud, sest kiiruga tehtud ja mõte oli õele saata. 

Üllatus õnnestus , jõudis vähemalt eile alles kohale. 

Sünnipäev ei kestnudki väga pikalt, sest mina olin juba ennem haige ja peale seda jäin veel rohkem. 

Laupäeva hommikul ei tulnud mul suust peale sosistamise ja köhimise midagi välja. 

Hugoga rääkides kostus koguaeg vastu ainult " MIDA?" . 

Õnneks õhtuks oli hääl tagasi.Mart tõi mulle Ferveksit ja tänu sellele täna on mul vähemalt veidigi parem olla. 

Käisin isegi korra väljas ja avastasin, et ma saan veel korralikult maasikaid oma taimedelt, kui külm liiga ei tee.

Seega suvi vist ikkagi kestab veel. 

Milliseid blogisi mina loen.

Minu teiste blogide lugemine hakkas siis, kui ma 

Hugot ootasin, eriti suurenes lugemishuvi , siis kui Hugot öösiti 

söötma pidin. Ühe käega lugesin teiste blogisi,et mitte samal ajal ise magama jääda. 

Minu kõige esimene blogi mida ma üldse lugema hakkasin oli Mallukas.

Oma beebigrupist ma ta leidsin ja siiamaani loen vahelduva eduga. 

Ma ei loe kõiki postitusi aga enamus neist olen ma kindlasti läbi lugenud. 

Kõige rohkem meeldivad mulle Mariga seotud postitused, sest nii lahe on jälgida kuidas ka teised sama vanad arenevad. 

Lisaks Mallukale jälgin ma pinksalt Kadri blogi,  eriti nüüd kui Kadri beebiootel on.

Hetkel ma ootan lausa huviga , millal Kadri uue postituse kirjutab. 

Võibolla ongi teda lugeda just põnev sellepärast,et nägupidi tean ma teda juba ammu.

Ma ei tea miks aga mind nii rõõmustas uudis kui Kadri beebiootele jäi, sest ma elasin talle tohutult kaasa, et neid õnnestuks ka beebi saada. 

Mulle meeldib jubedalt ka Marianne blogi.

Ma olen nüüd terve ta raseduse aeg nagu stalker olnud, kes otsib ta postitustest vihjet kes siis sünnib, poiss või tüdruk. Ega ta ei öelnud ka varem, kumb siis on. 

Kusjuures ma isegi mõtlesin, et saadaks uuele ilmakodanikule Eestist kingituse Soome. 

Me ei ole suured sõbrannad aga võõrad ka mitte, kuid tänu sellele , et ma siin pinksalt jälginud olen, võiks sellele beebile midagi saata, kui Marianne mulle oma aadressi jagab. 

Jääb mälestuseks, see uudishimulik tädi Eestist ,kes jubedalt ootas, kes siis sünnib. 

Nagu näha, siis kõige rohkem loen ma siiski lastega seotud blogisi. 

Ma usun, et neid blogisi oleks veel aga ma olen laisk inimene ja ei viitsi neid otsida mis mulle huvi pakuks. 

Muidugi võite ju ise soovitada mulle mõnda tõsiselt head blogi. 

Beebiblogid on alati teretulnud! 

Ma lihtsalt armastan kõiki maailma lapsi!

Tegelikult on minu nimekirjas veel blogisi aga neid ma ei loe nii igapäevaselt vaid ,siis kui jumal juhatab ning mõni huvitab pealkiri on. 

*http://www.sincerelybitter.com/

*http://reisiunistus.blogspot.com.ee/

55 küsimust, mida keegi ei küsi

Kaia jagas blogipostituste grupis head ideed ning kutsus ka teisi 

blogijaid tegema samasugust postitust nagu tema. 

Mõte on siis vastata 55 küsimusele, mida keegi ei küsi. 

No proovime siis, Hugo hüppab praegu elukaaslase seljas, seega peaks mul mõned minutid vastamiseks olema. 

1.Kas sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Oleneb kas Hugo on kapi kallal käinud enne magama minemist või mitte. Üldiselt on kinni. 

2.Kas sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?

Oleneb, kui ikka on mõni hea lõhnaga mida kohe tahaks kaasa võtta, siis vist võtan.

3..Kas sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?

Ei, pole kunagi lõiganud.

4.Kas sa oleksid pigem rünnatud karu või mesilaste poolt?

Erapooletu.

5.Kas sul on kortsud? 

Naerukortsud.

6.Kas sa naeratad alati piltidel?

Vanasti tõesti, siis oli see nn "fake" naeratud. Nüüd enam see naeratus nii vabalt ikka ei tule.

7.Kas sa loed oma samme, kui sa kõnnid?

Kuna mul on telefonis peal sammu äpp, siis vahel huvipärast kontrollin kas see on ikka täpne.

8.Kas sa oled metsas pissinud?

Mis sa teed kui häda peale tuleb. Jah olen.

9.Kas sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?

Kainena vast mitte. Varasema kohta ei oska öelda, sest ega see mälu enam nii värske pole.

10.Kas sa närid oma pastakaid ja pliiatseid? 

Ei.

11.Mis suuruses voodi sul on?

Meil on suur voodi aga me ei mahu ikka elukaaslasega sinna ära. 

Sinna peaks kolm täiskasvanut mahtuma , kuid kui Hugo magab keskel, siis mahub ainult tema sinna.

12.Mis on sinu selle nädala lemmiklaul?

Felix Jaehn - Bonfire (feat. ALMA)

13.Kas sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?

Oleneb kui roosat.

14.Kas sa vaatad ikka veel multikaid?

Jah, ma olen 20+ ja vaatan siiani multikaid. Kohati mulle tundub,et mina süvenen rohkem nendesse multikatesse kui Hugo.

15.Mida sa õhtusöögi kõrvale jood?

Vett, mahla...oleneb mis kapis on.

16.Mis kastme sisse kastad kananagitsaid?

Ei söö.

17.Mis on sinu lemmiksöök?

Osmani juustupallid.

18.Mis filmi võiksid sa lõpmatuseni vaadata?

Polegi sellist veel tekkinud.

19.Millal viimati kirjutasid sa kellelegi kirja paberil?

Just hiljuti, kiri saab üle antud isa sünnipäeval!

20.Kas sa oskad autol õli vahetada?

Selleks on mul mehaanikust elukaaslane.

21.Oled sa kunagi saanud kiiruseületamise eest trahvi?

Jalg on raske aga trahvi pole saanud. Ptu ptu ptui

22.Mis on sinu lemmikvõileib?

Puudub

23.Millal sa tavaliselt magama lähed?

Siis kui Hugo ükskord ära väsib. Enamasti 23.30.00.30. 

24.Kas sa oled laisk?

Küllaltki.

25.Kui sa olid laps, siis kelleks sa ennast Kadri ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Sodisime ennast lihtsalt ära ja läksime kommi saama. 

26.Kui paljusid keeli sa rääkida oskad?

Otseselt nii, et hätta ei jääks kolme keelt. 

27. Kas sa tellid mõnda ajakirja?

Ei. Ma olen pigem e-lugeja.

28.Kas sa vaatad seebioopereid?

Ja, venitan sellega päeva kiiremini õhtusse. 

29.Kas sa kardad kõrgust?

Kardan väga. Ma pole isegi munamäe torni tipus käinud. Üks korrus jäi puudu.

30.Kas sa laulad autos?

Üksi olles ja. 

31. Kas sa laulad duši all?

Mõttes ikka. 

32.Kas sa tantsid autos?

Ei, auto on siiski sõitmiseks. Tantsimine võiks selleks mõeldud kohta jääda. 

33.Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Jah. 

34.Kas sa arvad, et muusikalid on imalad?

Mulle meeldivad aga pole kedagi kellele muusikale kuulamas/vaatamas käia. Kõik vaatavad ooperi, muusikali ja teatri peale imelikult. Aga no nii tahaks minna.

35.Kas jõulud on stressirohked?

Tsekka postitust : Endiselt ma vihkan

36.Lemmikkook?

Pole.

37.Kas sa usud vaimudesse?

Usk ei puutu üldse asjadesse. Nad on koguaeg kohal. 

38.Kas sul on kunagi olnud DEJA-VU tunnet?

Tihti. 

39.Kas sa võtad igapäevalt vitamiine?

Ei, ma suudan alati ära unustada. 

40.Prisma, Selver või Rimi?

Viiimasel ajal eelistan Selverit. 

41.Nike või Adidas?

Adidas

42.Cheetos või Lays?

Mitte kumbki.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Pähklid.

44. Oled kunagi võtnud tantsimiskursusi? 

Käisin kunagi hip-hopis!

45.Kas sa saad oma keelt torusse panna?

Saan, pidin veel igaksjuhuks üle kontrollima kas läheb ikka rulli. 

46.Oled sa kunagi nutnud, sest olid väga õnnelik.

On juhtunud. 

47.Kuum või külm tee?

Ei meeldi tee. 

48.Tee või kohv?

Kohv

49.Mis on sinu lemmik värv?

Punane

50.Kas sa saad hoida hinge kinni ilma, et hoiaks nina kinni?

Jep

51.Kas sa oskad hästi ujuda?

Ma oskan ujuda aga ma ei roni kunagi sügavasse vette, kus jalge all pinda pole.

52.Oled kunagi võistlust võitnud?

Olin kunagi spordipliks. 

53.Kummad on paremad, mustad või rohelised oliivid?

Ei söö oliive.

54.Kas sa vingud nii kaua, kuni saad oma tahtmise?

Aus vastus- JAH!

55.Kas sa oled kannatlik?

Oleneb olukorrast. Laste puhul kannatlik. Täiskasvanute puhul mitte.

Ausaltöeldes ei küsiks vist tõesti keegi selliseid küsimusi, sest vastasel korral arvaksin ma, et tegu on mõne 10 aastasega, kes üritab lahe oma küsimustega olla.

Aga oli vahva ja pani ajusi ragistama ka. 

Uudised.

Ma ei ole olnud viimasel ajal eriline blogi kirjutaja. 

Sündmusi on palju olnud, kuid puudub see nn tõuge kirjutama. 

Ja no isegi kui korraks tekkis mingi idee kirjutamiseks, siis Hugo magas toas kus läpaka laadija oli. Seega mõtteks see jäigi. 

Tegelikult peaks ma hoopis siin istumise asemel koristama praegu,sest Hugo on elutoaga 1-0 teinud. 

Ma ausõna ei osta talle rohkem mänguasju enne kui ta õpib, et peale mängimist tuleb asjad kasti tagasi panna. Kunagi ei tea kes võib uksest sisse astuda. 

See selleks, ma tean, et ma ei suuda oma lubadusest kinni pidada ja juba paari päeva pärast saab ta poest jälle uue mänguasja, sest emps ei viitsi seal poes temaga võidelda. 

Näiteks eile käisin ma linnas ja kuna Hugo juba pikemat aega tahab kotti ja vihmavarju endale, ,siis ostsin ma talle need ära. 

See ei olnud muidugi üldse hea mõte, sest aegajalt saan ma nüüd vihmavarjuga vastu jalga või pead. 

Mitte meelega aga ikkagi päris valulikud löögid. 

Vihmavarju sain ma talle JYSK-ist, maksis mingi 5€ vist ainult. Seega ega seda kauaks vast ei ole. 

Koti ostsin ma Sportdirectist. Maksis mingi 4€, seega väga odav ja normaalne ost. 

9€ lapse peale kulutada on väga vinks vonks ja lapse soovid saidki täidetud. 

Mis siis veel. 

A üleelmises postituses kirjutasin,et saime härraga eelmisel neljapäeval NELI. 

No flowers, no chocolate, no date.

Ehk siis võtsin hinge jälle ja olin 1,5 päeva solvunud. 

Nagu rämedalt solvunud.

Tegelikult natukene isegi siiamaani. Kõik teised ju tähistavad, miks siis meie mitte? 

Ma ei leia, et ma peaks oma tundeid alla suruma. Lihtsalt seekord ma lootsin, et äkki mister tuleb ise selle peale, et miskit teha. Eelmine aasta viisin mina nad spasse 3 aasta puhul. Veidi varem aga õigel ajal lihtsalt polnud võimalust.Töö Töö. 

Lihtsalt, ma olen ka inimene, mul on ka tunded. 

Ma ei saa koguaeg robot olla. 

Igatahes, ma ei viitsi siin solvunu teksti kirjutada. 

Mida ma veel tegime. Nädalavahetusel käisime Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas 

Hugoga rohkem sinna minna pole mõtet, sest ohutunnetus puudub ja jooksis seal ringi nagu peata kana. Autod on ju alati meeldinud ja kui veel on terve platsi täis erinevaid autosi roolidega, kuhu sisse saab istuda ja rooli keerata! 

Okou!!!

Akna taga läks järsku jõhkraks kisaks praegu. Sinna väikesesse pessa lendas praegu 5 pääsukest sisse.  Ma ei tea mis moodi need sinna ennast ära mahutavad. Pojad ka veel seal... 

Olgu, 

Ma hakkan nüüd seda seapesa koristama mis Hugo siin korraldanud on.