Viskan kinda... kes liitub?

Olen siin mõnda aega juba jälginud mida ma suhu pistan ja kahe nädalaga on juba 3 kilo kadunud. 

Aga no nagu ikka ,siis tahaks ju veel rohkem. 

Seega teen ma ettepaneku, et äkki keegi tahaks liituda minuga nii, et mott vahepeal kaduma ei läheks. 

Ma olen tegelikult päris kade inimene ja see kadeduse uss on selline mis aitab mind edasi, kui ma näen, et keegi teine pingutab rohkem kui mina. 

 

Eile käisin külas ja olgem ausad, ma ei teadnudki fitlap-ist mitte midagi  aga uurides nüüd mitu tundi selle kohta , tekkis mõte, et voooh see on midagi minu jaoks. 

Retseptid sobivad ja pere saab ka asjasse kaasata. 

Lisaks rahalises mõttes umbes 10€ päevas söögi peale raisata on ikka väga okei. Arvestades, et ma käin tavaliselt igapäev poes kus ma laristan 20€ +-5€ toidule ja joogile. 

See on tegelikult päris karm. 

Viskan aga kinda ja kes tahaks minuga koos seda läbi teha , siis ootan sinu kirja Facebooki. 

Vahva oleks, kui minuga koos teeks keegi kaalulangetust koos. 

Shokk lapsele..

  

Ma ei ole üldiselt selline inimene, kes ignoreeriks infot mis väljaspoolt tuleb, kuid antud hetkel olen ma seda teinud, eriti arvestades seda, et see puudutab minu last.

Mõtlesin, et kirjutan sellest lasteaia teemast natukene, sest ma olen tegelikult päris mures.

Nimelt millegipärast viimasel ajal saan ma igaltpoolt vastu päid ja jalgu teemal, miks mu laps lasteaias ei käi. Ta on ju nii suur juba ning peaks ikkagi juba lasteaias käima ning nn “ oma närvide puhkamiseks” peaks ta ikka sinna viima.Eriti võtavad sel teemal sõna mõlemad Hugo vanavanemad.

Mu laps on sel lasteaia perioodil käinud lasteaias äkki ainult 5-6päeva. Loen lasteaia perioodi alguseks septembri.

Mulle väiksena lasteaias käia meeldis, niipalju kui ma mäletan alustasin mina vist samuti 2-3aastaselt lasteaia teekonda ja käisin täitsa lõpuni välja. Härra nagu ma aru olen saanud, siis ei olegi lasteaias käinud.

Huuks on alati olnud üks eriline laps, mistõttu mina olen teda hoidnud pooleldi vatitupsu sees.Ma ei ole kunagi midagi peale sundinud, pigem olen alati varakult ise suunanud teda iseseisvuse poole.Suurel potil pissil käimine, ise millegi tegemine, võileiba teeb ise endale jne.

Ma olengi pigem selle poolt, et last ei tohiks sundida, pigem suunata midagi tegema. Sama on ka lasteaiaga. Üks päev tuli mulle ootamatult töö ja kuna Huuksil valvajat ei olnud, siis olime sunnitud ta saatma lasteaega ( ootamatult). See mõjus lapsele täiesti kohutavalt. Eks meie elus on viimasel ajal olnud ka tohutult suured muutused ja kaotused ning sunniviisiline lasteaias käimine jätab ka oma jälje.

Minu laps nutab õhtuti/öösiti, nuuksub voodis ja isegi läbi une ütles, et ei taha lasteaeda minna.

Mina nimetan seda korralikuks psüühikale hakanud veaks. Me oleme teinud vea, osaliselt oli see kindlasti ka( kuidas seda nüüd nimetada) väljaspoolt tulev vaimne surve.

Ükspäev ütlesin ma härrale samamoodi, et kes on lapsevanemad. Meie oleme! Meie kohus on oma lapsele pakkuda seda , mis on temale parim. Anda talle seda, mis on temale parim jne.

Me ei tohiks lasta ennast mõjutada välismaailmast, sest ta on meie vastutusel ja meie kõige armas ja kallim maailmas, kuidas me saame oma kõige kallimaga niimoodi käituda?

Ma olen alati usaldanud oma sisetunnet, sest see pole kunagi valetanud. Seetõttu arvan ma, et isegi kui keegi tuleb rääkima, et suur laps(3a) peab lasteaias käima, siis tuleb see inimene pikalt saata. Ma olen ema ja ma tean mis on antud hetkel minu lapsele parim.

Liiga palju sündmusi on korraga olnud ja see kõik mõjub ju ka sellele väikesele hingele.Miks ma pean oma last veel shokeerima?

Me ju pidime jätma oma kodu, oma asjad, oma privaatse keskkonna.Kordan veelkord ennast, aga meie eludes oli tohutu kaotud ja muutus.

Meil kõigil on raske aga see ei anna õigust lapsega nii käituda.

Eks antud hetkel ongi nii, et meie igapäevasesse ellu kuulubki see, et kolmesed lapsed peaksid juba lasteaias käima ning emad tööl. See ongi see väljaspoolt tulenev vaimne surve, see kes rutiini ei järgi on imelik ning kuidas see võimalik on, et sinu kolme aastane veel lasteaia rutiinist osa ei saa?

Ma ei ütle , et mulle jubedalt meeldib lapsega kodus istuda. Ei, ei meeldi. Ma tahaks tohutult tööle minna kasvõi kohe praegu , ma tahaks vahest niinimetatud “oma aega”, ma tahaks lihtsalt kasvõi trenni minna , sõbranna juurde ilma lapseta või mis iganes aga mul ei ole seda varjanti ega võimalust.Vb tõesti teistel on kedagi kelle hoolde laps jätta kuid mul mitte.Ainukene võimalus midagi üldse teha on õhtul peale härra tööd aga kuhu mis siis enam pimedas lähen.Siis on moment, kus tahaks ju kolmekesi aega veeta.

Ma olen olnud valmis oma lapse pärast ennast ohverdama ja nii ma elangi. Seda enam ei tohiks lapsele survet avaldada. Kui on õige aeg siis ma viin ta lasteaeda ning loodetavasti ta läheb rõõmuga.

Mu väike prints

Mulle nii meeldis beebiblogi pidada,kui Huuks väike oli. 

Nüüd on ta aga kolmene ning beebiblogist ei tule midagi välja, isegi suure tahtmise juures. 

Ma ei saa aru miks need lapsed nii kiiresti kasvama peavad. 

Muidugi on igal momendil oma võlud, olgu siis beebi või juba suurem laps.

Hetkel ongi võluks see musitamine ja kallistamine ning armastuse välja näitamine ja see kolme aastase HUUMOR .

Joonistasime Huuksiga voodipeal pilte ning järsku ta hakkab :

Huuks : " Sa oled emps" 

Mina: " Mis emps, mina olen emme" 

Huuks: "hahah, emps oled" 

Mina: "unusta see emps kohe ära, mina olen emme" 

Huuks: " emps, hahahahhaha" 

Juba on tekkinud see asi, et ta saab aru mis mind närvi ajab või mis mulle ei meeldi ning sellega on hea mind kiusata. Eriti meeldib talle härraga kampa lüüa ning koos mulle kambakat teha.

Ma tean, et igas pere peab olema üks keda nokkida, no siin olen vist mina. 

Üritan küll aegajalt härrat kiusata ,kuid millegipärast ei taha see väga õnnestuda. 

Seega olen meie peres mina see, kes koguaeg kodukiusu tunda saab. 

Milles ma veel kirjutada tahtsin on see,et Huuks käis eile lasteaias. 

Kuna minek oli ootamatu, siis Huuks sai päris kõva shoki sellest, et nüüd lasteaeda viidi. 

Päeva veetis seal kenasti ära, kuid õhtul andis tunda, et lapsele mõjus see natukene halvasti. Lisaks muidugi oli olnud veel see, et Huuks oli kellegile virutanud ning kasvataja nägi pool tundi vaeva, et Huuks vabandama läheks. Kodus võtsin peale "tööd" kätte ning hakkasin uurima, et mis täpsemalt juhtus. 

Huuks ütles mulle lause " Mina ütlesin vabandust, ma ei tahtnud , et ta mind lükkab" .

Eks see ole selline asi, et märgatakse seda kes viimasena teeb. Seekord jäi Huuks süüdi. 

Ma ei ole üldse löömise poolt aga antud hetkel ma usun oma last, sest ma tean, et niisama ta ei tee midagi. Rõhutan veel seda, et veelvähem teeb ta seda võõras kohas. Jah, võibolla mänguhoos, kuid niisama mu laps ei löö, see on talle juba kodus selgeks tehtud.

Ma ei õigusta seda, kuid arvan, et tuleb kõigepealt olukord selgeks teha, kes mida tegi ning miks tegi. Minu laps lõpuks pool tundi hiljem vabandas, kuid teine kui tõesti lükkas pääses niisama. 

Eks selliseid olukordi hakkab tulema, sest laps kasvab. 

Aeg tiksub peale...

Ma olen viimasel ajal leidnud ennast mõtisklemas teemal, millele ma varem sada risti ette lõin ning vandusin, et ei võta seda teemat suusisseka! 

Aga vot, aeg läheb ja nüüd ma siin istun ma mõtlen. 

Eks aeg näitab, mis sellest teemast üldse saab.

Eelmises postituses just hõiskasin oma hambaarstil käigu üle. 

VotVotVot karma on Bitch. 

Esiteks peale tuimestuse kadumist mõtlesin ma, et ma annan kohe otsad. Sest nii valus ja rõve oli olla. Pea oli uimane ja peale valuvaigistite võtmist tõmbas kohe eriti uimaseks.

Siis Huuks arvas, et jube lahe oleks mulle ühe oma nukuga vastu nägu virutada. Ja just vastu seda näo poolt kust hammas välja tõmmati. Ma mõtlesin, et mul lööb silmist tuld välja ja tahaks selle lapse kohe karpi ära pakkida, kulleri järgi kutsuda ja lastekodusse saata. 

Ja päeva lõpuks suutsin ma trepist alla kukkuda nii, et mul on nüüd kolm päeva hiljem ikka selg nii valus. Ma isegi ei tea mismoodi see täpsemalt juhtus, sest ma ei mäleta kuidas ma alla sain. 

Jah , kolm päeva hiljem. Siiani valutab see hambakoht ja lõualuu on megavalus. 

Ma ei tahtnud isegi hommikust süüa, sest nii vastik on,kui hammas tuikleb.

Täna on küll tunne, et tahaks lihtsalt visata ja uue pehme fliisi vahele pugeda.

Härra õde tõi meile Decorast ülipehme ja suure fliisi.

Kuidas ma hambast ilma jäin..

See hambaarsti juures käimine on üks kohutav asi. 

Kohutav on see just rahakotile aga eks see ole selline asi, et kui välja ei käi seda suurt summat, siis kannata hambavalu ja hommikuti si*a maitset suus.  

No ma kannatasin, kaks aastat juba. 

Korralik põletik oli juba alla tekkinud aga ikka kannatasin, kuniks nüüd siis tekkis rõve maitse suhu, mis oli juba hommikuti nii hull, et ajas ennastki öökima. 

Eile siis lõpuks otsustasin, et aitab, käin ära. 

Õhtul juba tekkis juba hirm, et issand mul tõmmatakse ju hammas välja. 

Hommikul oli ärevus sees ja olgem ausad, isegi sünnitama minnes ei tekkinud sellist hirmu mis oli hambaarsti eest. 

Eks ole neid õuduslugusi kuulnud ka hamba välja tõmbamise kohta aga ei, 30minutit ja hammas väljas. Valu polnud. Ainukene valu on lõualuu krampi minemise effekt. 

Seega hirm hambaarsti ees oli küll halb fantaasia. 

Hetkel istun nüüd siin, 1,5h hiljem, ige tuikleb ja ise rahul, et lõpuks see tehtud sai. 

Lugesin ju ennem veel netist ka neid lugusi ning ausalt öeldes  GOOGLE on saatanast. 

See hirmutas mind veelrohkem ära aga tegelikkus pole üldse nii hull. 

Väike naisterahvas kangutas ning kangutas aga kätte said selle katkise hamba. 

See asi ei olnud üldse aastate pikkust kannatamist väärt. 

Seega kõik kes te kannatate, ruttu arstile! 

Kusjuures, ma sain veel tasuta, sest tänu sellele pikale kannatamisele oli selle hamba olukord ikka päris hull. Nüüd lõpuks oligi, et tihti hammas paistes, lõualuu valutas ning mäda ja sita maitse suus. 

Talveriided

Kui ma sügise poole lisasin siia mingisuguse valiku mida ma sel aastal Huuksile selga tahan, välistasin ma suht-koht Huppa, sest tahtsin midagi muud. 

Aga võta näpust, lõpliku otsuse tegin eile ja valituks sai Huppa kombe. 

Eile kell üks ostsin outletist ära ja täna hommikul oli juba pakk käes. 

Hetkel on üldse seal outletis väga head hinnad, seega ma väga pikalt ei mõelnudki. 

Kolm päeva kõigest aga nüüd kui kombe käes on, ei kahetse ka seda. 

Kombe võtsin ma 98 , kuigi Huuks ei ole meil enam ammu "allameetrimees".Huppal on see kasvuvaru alati päris kõva, siis ei kahetse ka, et 98 suuruse võtsin. 

Eelmine aasta oli Huuksil Huppa jope suurus 74 , kui ta ise oli 86-92. 

Seda varu ikka on. Ja suureks plussiks on see, et kombe alla ei pea pakse riideid panema. Sukad+pluus või termokomplekt ning õue. 

No kas ta pole mitte nunnu. Ega ta ise väga vaimustuses sellest pildistamisest ei olnud aga no pilt tuleb ära teha, kui kombe veel ilus ja puhas on. 

Mitte, et see lumega mustaks läheks aga garaazis see kauaks puhtaks ei jää. 

Nüüd on veel mütsi vaja aga selle ma ka vist juba leidsin. Kui käes on, siis teen uue pildi. 

Mingiaeg keegi küsis mu käest ka, et milliseid saapaid meie kasutame. 

No esiteks, minujaoks ei ole oluline see märk või firma mis riide/jalanõu peal figureerib. 

Oluline on, et lapsel oleks soe ja mugav. 

Mingiaeg me käisime Mustika keskuses ja seal on üks jalanõude pood. See oli eelmisel aastal kui saapad olid allahinnatud viie euro peale. Meile jäid silma ühed kerged, seest karvaga ja mugavad saapad. Võtsime kohe kaks paari, ühe paraja ja teise suurema, mis siis sel aastal jalga läheks. 

Firmat ma ei tea, seega oluline oligi see, et lapsel mugav,soe ja ,et libe ei oleks. 

Meil muidugi on lapsele lausa kolm või neli erinevat paari saapaid. 

Nagu näha, siis ega ma ise ka päris täpselt ei tea, mida ma kokku ostnud olen. 

Talvekomplekt on koos ja nüüd võib lumes müttama hakata. 

Why?

Ma ei tea mis värk sellega on aga Huuks on koguaeg haige. 

Nagu for real koguaeg! 

Üks haigus läheb ja teine tuleb kohe peale. 

Toome näitena eelmise nädala. Hugo jõudis olla kolm päeva täiesti terve kui tuli kõrge kolme päevane palavik. Sellele järgnes köha ja nohu. Seega endiselt, me oleme kodused. 

Huuks ei saagi lasteaeda teistega mängima + jääb niivõrd palju maha. 

Tegelikult oli eelmisel aastal täpselt sama seis aga lausa nii hull, et ma pidin töölt ära tulema, sest nii polnud võimalik tööl käia, et paar päeva tööl ja nädal kodus. 

Hetkel tahaks ka ilgelt tööle minna, sest mehe kulul ei ole eriti okei elada. Tahaks ju oma teenitud raha aga lihtsalt ei saa, sest Huuks ei kavatsegi terveks saada. 

Mingi aeg ma kirjutasin ka nendest adenoididest, mida aeg edasi seda rohkem hakkab mulle tunduma, et tulebki selle pisikese ubinaga opile minna. Vastasel korral kurnavad need haigused ta tervise ja keha nii ära. Igatahes, arstile arstile jälle -.- 

A, ma käisin üle pika pika aja kaltsukas nädalavahetusel. 

Isegi leidsin midagi sealt. Muidugi kodus lebotamise riided aga siiski, vähemalt midagigi. 

Päris tühjade kätega sealt ära ei tulnud. 

Sain kaks pluusi, ühe mingi mütsi mis suutsin pesus välja venitada ja püksid(suht ,mugavad). Asi seegi noh.