Kevad käes ja millegi pärast armastavad inimesed just
kevadeti arutada teemat, millal meil siis Hugole väike venna/õde tuleb.
Seda, et ....ei tulegi.
Vaikselt viskab juba üle see, et enamus sellise küsimusega juttu alustavad.
Algul vaatasid enamus sõpru/tuttavad imelikult selle peale, et ma Hugo 19 aastaselt sain.
Nüüd on sellest 3,5aastat möödas ja juba vaadatakse imelikult, et teist last ei tule.
Esiteks, ei ole me Mardiga sellised inimesed kellele sobiks suurpere roll.
Juba kaks last oleks meie jaoks palju.
Teine laps oleks mõeldav alles siis, kui mina olen 30ndates ja Hugo on juba suur poiss.
Ma olen mõelnud küll selle peale aga no see mõte läheb kohe prügikasti.
Ma ei kujuta ette, et ma peaksin uuesti 9 kuud rase olema, 4 sellest oksendama ja lõpus tundma ennast nagu emavaal. Ei aitäh.
Siis sünnitama, rinda andma , aastaaega gaasidega võitlema, magamatus...
Öek...ei taha.
Igakord kui kuskil kellegil on alles beebid, siis mõtlen ka, et no endale küll rohkem ühte last ei taha.
Nad on ülimalt nunnud, musitaks ja kallistaks, kussutaks ja kärutaks.
Sellepärast ongi hea kui sugulastel ja tuttavatel on pisikesed beebid, saab kõike seda teha.
Jumal tänatud, et Hugo juba nii suur poiss on. Elu on palju lihtsam 2,5aastasega.
Ta räägib sinuga, ta teab mida ta tahab.
Kui jonnib siis põhjendab oma jonni ära.
Elu on lill 2 aastasega.
