Uskumatu, kuid minu suurim hirm rõdu peale kinni jääda nii, et laps on toas sai tõeks.
Ma olen alati kartnud, et kui ma lähen rõdule siis poiss tuleb ja paneb ukse kinni.
Eile siis LÄKSIMEGI Mardiga koos rõdule.Läks mõni hetk mööda kui vaatasin selja taha ning Hugo oli venitanud kingakarbi rõdu ukse juurde, astus sinna peale ja Tõmbas lingi alla!!!!
See paanika mis mind valdas....süda peksis, ma värisesin üle keha.
Mõtlesin tõesti, et mis nüüd saab?Kuidas ma oma lapse juurde pääsen?
Kui isegi keegi meid märkab , siis kas meil välisuks on lahti?Kuna enamasti paneme selle Hugo eest lukku, et ta välja ei läheks.
Mart üritas alt naabrit rõdule kutsuda, kuid kõlas nagu debiilik , kes rõdu peal kisab.Üritasime Hugot meelitada, et uuesti karbile roniks ja ukse lahi teeks. Korra proovis aga siis lõi käega ja läks sitta keerama.
Õnneks mul oli just kokkulepitud, et üks naisterahvas tuleb mul käru vaatama ja just ennem rõdule minekut vaatasin, et oli kirjutanud " olen 10 minuti pärast umbes kohal".
Nägime, et tuleb.Vabandasin ja seletasin talle olukorra ära. Küsisin Mardilt kas ta teab kellegi numbrit peast ning õnneks isa number on tal juba pähe kulunud. Lasime käru vaatajal helistada Mardi isale ja öelda, et me oleme rõdu peal lõksus.
Lõpuks tulid ka alt naabrid rõdule. Nemad siis tulid katsusid kas välisuks on lahti...Fakkkk kinnni oli see raisk!!! Edasi proovisid Hugot meelitada, et ta välisukse nupust lahti keeraks. Siis kui vaja ei ole, siis ta oskab seda ideaalselt aga kui vaja on, siis kardab seda ust nagu tuld.
Kui koputama hakati, siis Hugo vaatas meid ja näitab ukse poole, et umbes minge tehke uks lahti!
Jalutas veel toas ringi " Sisse, Sisse"
Vahepeal jõudis Mardi ema kohale.Ainukene idee oli korteriomaniku käest võti tuua ja seda ta tooma läkski. Ma ei teagi kaua ta ära käis, rõdul ju kella pole..
Igatahes vahepeal ma ei teadnud kas nutta või naerda. Hugo käis ja sai kuskilt suure sokolaadi tahvi ja sõi seda - minu hirm oli, et äkki hakkab oksele ja ma ei saa appi minna.
Siis jalutas ja teisest toast NOAGA rõdutuppa! Omg, see oli jube.. midagi teha ei saa ja näed kuidas su laps mängib noaga. Õnneks mu paanitsemisele sai ta lõpuks noa karpi poetatud ja jättis selle rahule. Järgmiseks ta avastas, et juba lahe oleks ronida karbi otsa ja sealt tõmmata riidekapi sahtel lahti, astuda sahtlisse ja seista seal püsti nii, et kuskilt kinni ei hoia. Võtta issi teksapüksid ja hakata kangutama nendelt vööd ära, nii et kohe kohe kukub Hugo kas peaees maha või siis vajub sahtel läbi.
Mingi hetke jalutas ka kõrval majast üks meesterahvas siia. Märkas meid õnnetuid hädasolijaid. Ütles, et vaatas , et me oleme kuidagi juba kaua rõdu peal,paistis, et oleme hädas.Olimegi, aga keegi midagi väga teha ei saanudki.
Hugo oli muutunud vahepeal jonniks, tahtis ju oppa aga keegi ei saanud võtta.
Ja siis tuli Mardi ema ja päästis meid varuvõtmega ära!
Lõpp hea, kõik hea.
NB! Tänud kõigile kes meile appi tõttasid!
