Vaatasin, et minu viimane postitus siia oli 30.06.
Mul lihtsalt ei olegi enam seda aega , et siia nädala kasvõi korra üks postitus visata.
Täna ma otsustasin natukene kirjutada.
Neli aastat tagasi täna sain ma teada, et ma lähen 4 päeva pärast sünnitama. Ehk siis kutsutakse sünnitus esile.
Hugo oleks pidanud tegelikult juba 13.oktoober sündima aga vot , kange nagu ta on, ei kavatsenudki ta kõhust välja pugeda. Ma mäletan hästi seda ootust ja lootust, et äkki tuleb juba täna, äkki homme? Eks lootus on lollide lohutus aga eks nagu siin elus ikka, ei lähe kõik plaanipäraselt.
Kes teab, kes mitte aga üldse kohe ei läinud plaanipäraselt.
Eks need emotsioonid kerkivad alati selle päeva eel ning peale esile ja peab tänama ingleid/imet ( mis iganes), et see väike ime üldse meiega on.
Nagu öeldakse ning minu elus see ka paika on pannud " mis ei tapa, teeb tugevaks". Ma imestan siiani, et ma pean ikka kange mutt olema, et selle kõige üle elasin nii ,et pärast veel normaalne olin.
Nüüd ta meil on siin, kohe kohe nelja aastane Hugo . Minu kõige kallim varandus. Tema on see kes paneb elus edasi minema ja käituma teatud olukordades teisiti.
Eks ta on meil paras kange põikpea , kes nii lihtsalt alla ei anna aga ta toob oma olemusega minu ja oma isa ellu nii palju rõõmu ja õnne, et oleks patt teda mitte tänada olemasolu eest.
Vahel ma mõtlen tagantjärgi , et kui teda ei oleks, siis oleks elu nii igav. Ta annab seda särtsu aga samas ajab hulluks ka. Kui tekib vajadus ta meie vahele ööseks magama võtta, siis alati on tunne, et meie vahel magab purjus kaheksajalg kes otsib terve öö oma autovõtmeid taga, ajab närvi aga ku*at see on nii armas. Tal on omad vead aga selle kõigega ajapikku harjub ära. Fakt on see, et ta on meie päikesekiir. Kui ta on lasteaias ja ma sel ajal juhtun ise kodus olema, siis ma lihtsalt ei oska ilma temata olla. Kohe on tunne, et midagi on puudu.
Ma olen harjunud nüüdseks ära sellega, et ma olen Ema. Ema igas-mõttes. Mul on keegi kes vajab mu toetust ja armastust kasvõi öösel kell 03.00. Kui kostub öösel voodist " emme......mul on tekk kadunud", siis see on asi mille peale lihtsalt ei saa vihastada.
Kui ma olin temaga peale sünnitust haiglas ja ta lõpuks enda juurde sain , siis üks öö teda kallistades lubasin ma talle, et ma "kaitsen ja hoian teda alati" , see lubadus on miski mis aitab mul keerulistes olukordades toime tulla, mis aitab mul otsustada ja panna teda esikohale. Mis hetkel kui ma omadega kokku jooksen ning talle sõnadega või häälega liiga teen, tuletab meelde, et see pole õige, ma olen lubanud teda kaitsta ja hoida ning seda ma ka teen.
Mul on au olla sellise lapse ema, mitte mina ei õpeta teda vaid tema õpetab mind. See on mulle nelja aastaga selgeks saanud.
Ma ei ole enam see inimene kes ma olin 5-aastat tagasi. Ta on mind muutnud ning ma loodan, et paremuse poole.
Aitäh kallis laps, et olemas oled!
Ma loodan, et su sünnipäev tuleb vägev, arvestades, et emps on juba praegu paanikas seoses su peoga.
Musimops :*
No comments:
Post a Comment