Meie nunnnu 2 !

Enamus ei teagi, et meie esimene pereliige juba Kose-uuemõisa korteris oli väike Mia. Käisime sellele nunnul pärslasel järgi kuskil Märjamaa külakolkas kus me kaks korda ära eksisime.

Tõime ta koju pikniku korvi sees..võinoh autosse tõime ta selles.Autos istus ta mul süles ja piuksus koguaeg.Puges jalgade juurde ja piuksus edasi. Kui ta meiega Joti(Kose-uuemõisa) korteris elas, siis ta ei osanud veel niipalju ajudele käia nagu praegu.Okei, meil oli nagu väike laps kes tahtis igal öösel süüa ja kui süüa ei saanud siis koinis ajusi niikaua kuniks sai süüa.Paljud korrad on meil olnud põrandad sitaga koos...sest õrnale kiiusele ei sobi ju tavaline kassitoit, vähe sellest, et oma toitu anda. Jooksis meie suures 3,5toalises korteris nagu segane ringi, lendas igaltpoolt alla.Magas meil elutoa kapi peal ... chill noh. Nüüd kui ta on juba suuurem elajas.

Ta on laisk...väga laisk aga samas ta koinib nii ajusi kui saab.Näiteks öösiti otsustab ta, et tema tahab mängida.Veab oma mõõdulindi meie magamistuppa ning ootab, et keegi temaga mängiks.Või siis hüpppab pauguga lapse mähkimislauale-mida ta teeb igal ööl.Ronib mulle voodisse, laseb oma nurrumise käiku ning veab ennast kas mu pea kohale või siis rinna peale magama.Niikauaks kuni Mart ärkab ning ta ära ajab.IGATAHES, on mis ta on:)Aga minu nunnu ta on:) Kui poleks mind siis Mart oleks ta selle aja jooksul juba 100 korda metsa ära viinud.Tegelikult on meil väga palju tülisi selle kiisukese pärast olnud, eriti raseduse ajal kui ma ERITI TUNDLIK olin.Nimelt igakord kui tuli teemaks, et "kui kass peaks peale lapse sündi blablabla" siis ma vihastasin ja hakkasin nutma!!!Enam ma seda kahjuks teha ei oska...no ei tule need pisarad nii lihtsalt...