23.oktoober.2013

Alustan oma uut blogi millegiga mis muutis mind.Mis muutis mind teistmoodi tundma ning teise pilguga asju vaatama.Lisan siia oma väikese Hugo sünniloo, millest areneb emotsionaalne ning raske lugu : 22.10.13 Peale ämmaemanda juures käiku ning saatekirja kätte saamist olin nii erutatud,et ei suutnud lihtsalt naeratust näolt ära kaotada , kuna esilekutsumine oli juba järgmisel päeval. Öösel muidugi magada ei saanud kuna erutus oli nii suur.Hommikul otsustasime, et läheme sünnitama Pelgulinna. Pelgulinnas võeti meid väga postitiivselt vastu , saadeti palatisse ja kästi uuringuid oodata. Õde tuli meie juurde rääkima,et võimalik esilekutsumine ei pruugi toimuda, kuna nende arvates rasedust veel liiga vähe.Ootasin seal siis 10st palatis ning närvitsesin , sest arstist ei olnud kippu ega kõppu..täiesti kadunud, minul närvid viimasel piiril sest ma olin ju valmis sünnitama hakkama ning saatekiri oli ju tänaseks päevaks ning kui sealt tuleb ei vastust siis mida ma teen. Arst tuli meie juurde kell 5 ning teatas , et esilekutsumist ei toimu!Küsisin kas oleks võimalik saatekiri tagasi saada , et ma lähen itksse sünnitama, mille peale mulle vastati et ei saa ja nad tegid uue järgmiseks esmaspäevaks.Võtsin selle paberi , viskasin palatisse voodile ning läksin Wc-sse hüsteeriliselt nutma..sest minu närvid olid viimasele piirile viidud.Nutsin seal oma 15-20minutit kindlasti ennem kui välja tulin. Läksime pelgulinnast ära ning otsustasime itk-sse pöörduda ja öelda, et meie saatekiri läks kaotsi.Läksin siis oma punaste nutetud silmadega küsimas...Öeldi, et ma järgmisel päeval kella üheksast kohal oleksin. Järgmisel päeval olin täiesti tundetu..mitteühtegi emotsiooni tänu pelgulinna sündmusele.Jõudsime kella üheksast itksse ning 10.30 tehti minul veed lahti mis olid täiesti selged.Vahetasin riided ning kolisime mehega ülesse sünnitustuppa.Ämmaemand kes meiega tegeles oli super. Pandi mind ktg alla ning mitte muffigi ei toimunud. Valud hakkasid mul kell 12.00 , õrnalt kuid sain aru ,et midagi toimub. Kella kaheks käisid valud iga 7-10 minuti tagant ning olid üleelatavad. Järgnevaid tunde ma ei märganudki...läksid nii kiiresti. Mart mõõtis telefoniga tuhusi ning need läksid juba kiiresti tihedaks ning kiireks.Vahepealset aega ma lihtsalt ei mäleta. Kuskil kell viis hakkasid valud käima iga 2-3minuti tagant..ktg näitas , et poiss ei tunne ennast hästi ning see tegi muret. Selleks ajaks oli emakas avanenud ainult 5cm ning läbi tupe pandi lapse pea külge andur.Mees hingas koos minuga ning hingasime ilusti valud üle kuid siis läks lahti põrgu... valud iga minuti-kahe tagant ja nii nii valusad, et ma mõtlesin iga valu ajal kas ma tahan seljasüsti või ei. Otsustasin kell 7 süsti kasuks sest enam ei kannatanud( vist , kuna ma ei mäleta enam neid valusi). Kell 7 tehti mulle epiduraal, kusjuures ma arvasin , et see on tohutult valus kuid ei, see polnud üldse nii valus kui need tuhude valud,Mart saadeti süsti tegemise ajaks välja. Süst tegi valud kiiremaks ning mitte nii valusaks.Seitsme aeg külastas mind doktor noorem širko, kes kontrollis emakakaela ning see oli avanenud kõigest 6-7cm. Igatahes öeldi mulle , et nüüd on erakorralisele keisrile minek sest emakas ei avanenud piisavalt, valud oli tihedad ning poisi südame löögid langesid iga valu ajal.Mina olin täiesti nõus sellega , sest poja kõige tähtsam.Läksime kell 8 opilauale...ma suutsin seal ikka igatsuguseid küsimusi küsida selajal kui lõigati:D:D Kõige ebamugavam oli välja sikutamis tunne..kuid kõik see oli seda väärt.Poja sündis 20.24, pikkuseks 49cm ning kaal 2840g. See oli imeline tunne näha seda väikest inglit...vaatas arste sellise näoga nagu tahaks küsida " kes kurat teie veel olete ning kust ma siia sain?". Laps viidi minu juurest ära ning rohkem ma teda ei näinud.Kui mind intensiivi viidi siis tuli ka mu mees sinna, tema nägi poissi kauem kui mina. Igatahes teda visati sünnitustoast välja ning kuna perepalatid olid kinni siis aeti ta koju. Sai 40km peale sellist sünnitust koju sõita.Järgmisel päeval saime teada, et poisil on peas muhulaadi marraskil asi mis osutus kahjuks väärarenguks.Need tunded mis meid peale seda valdasid....ei sooviks sellist tunnet mitteühelegi vanemale.Ma lihtsalt nutsin...pikalt ning südamest.Mõtlesin et,see lihtsalt ei ole võimalik, et kõik nii halvasti läheb...miks meie?Sain veel lapse sülle ning siis saadeti ta lastehaiglasse opile...peale seda ma üritasin nuttu tagasi hoida kuid ei suutnud...nutsin tihti ning kuna pandi palatisse kus viibis ka üks pisikene vastsündinud siis igakord kui neid vaatasin tuli pisar silma ning nutuhoog peale.Nii raske oli. Kuid õhtul saime juba uudised, opp läks hästi kuid laps veel hingamisaparaadi all. Järgmisel päeval külastasime haiglat ning see oli raske...vaadata oma last sellises olekus,juhtmed külles..mu vaesekene.Hingamisaparaat oli külles kuna pisikene on laisk ja ei viitsi ise hingata(vajalik aparaadi abi).Kuid emme ja issi süda on nüüd rahul , sest opp läks hästi ning poisiga kõik korras.Tugev ja tulevikus täiesti tavaline laps , mitteühegi eripäraga.Ma olen elanud palju üle, kuid see oli kõigist kõige hullem, need tunded mis mind valdasid...nagu keegi oleks südame välja kiskunud ja trambiks selle peal..tahaks ise seda valu mida ta peab kannatama...nii väike ja abitu.Haiglas olles tahtis nutma hakata...kuid ei saanud sest toru oli suus:(:(