Üks päev lugesin ühte artiklit, kus üks kuulsus tõi välja kõik oma hirmud ja siis ma hakkasingi mõtlema, et mida siis mina täpsemalt kardan ja no...
1.Kõrgus-Ma kardan kohutavalt kõrgust. Ma pole mitte kunagi käinud Munamäe torni tipus, sest ma ei suutnud seda viimast korrust ülesse minna, kuna ma lihtsalt värisesin üle keha.4.korruse rõduga ma harjusin alles paari kuu pärast. No ennem ei julgenud allagi vaadata,
2.Avatud treppe- Kuna ma kardan kõrgust, siis ma kardan ka avatud treppidest ülesse minna.Anu ja intsu juures ma teisel korrusel käinud ei olegi. Ei tea küll miks!?!
3. Ma kardan ämblikuid- olgu selleks siis imepisikene või suur must ämblik.
Ma lihtsalt kardan neid rämedalt. Miks ma võtsin Mia? Sest ta sööb mul kõik koledad-rõvedad-karvased ämblikud kodust ära.
4.Mesilased ja herilased- Mõni minu juurde lendab siis ma jooksen ja karjun nagu siga aia vahel.
Minu kõige suurem hirm on midagi sellist, mis vajaks võibolla ka natukene ravimist, et ma sellest üle saaksin. Nimelt, number viis hirm on kartus, et minuga juhtub midagi ja mu laps jääb üksi.
Vahel kui minu tervis mind jälle alt veab ma mõtlen, et Mart läheb hommikuti tööle aga kui minuga midagi juhtub? Mart on ju kella kuueni ära ja mis saab mu lapsest? Vajun kokku näiteks? Mis saab?Keegi ei tea ega oska ka vaatama tulla!Laps saab noad kätte! Tõmbab midagi kurku? Ja mind pole?Appiiii! Ühesõnaga mul on kohati paanikahood.
Tegelikult olid mul paanika hood ka siis kui me lapsega haiglast koju saime. Esimesed pool aastat ma olin nagu segane. Ma hüppasin öösel lampi püsti ja käisin kontrollimas kas mu laps hingab. Paar korda on juhtunud nii, et ma olen püsti hüpanud ja lapse voodist sülle võtnud? Miks?Ma ei tea?
No comments:
Post a Comment