Hugo, Hugo, Hugo

Minu viimasest postitusest on järjekordselt möödas kolm kuud.Elukene läheb natukene liiga kiiresti, puudub aeg siia kirjutamiseks. Hetke seisuga on mu pisipoja 11kuune-kõndida ta ei viitsi( laiskvorst nagu ta on). Ta on lihtsalt nii nii tubli mul...ema olla on tõsine rõõm :) Nii palju rõõmu kasvõi ühest tugevad kallistusest.

Nagu mu varasematest postitustest välja võib lugeda elasime me üle väga palju,et see pisikene poiss meiega jääks.Õnneks on nüüd temaga kõik hästi, ta areneb nii ilusti, oskab nii palju sõnu, tegi oma esimesed sammud 9 kuuselt.Ma armastan teda niii nii palju ja no ma ei kahetse, et ma nii noorelt lapse sain. Kui alguses Mart eriti poisiga tegeleda ei tahtnud siis nüüd mängivad nad koguaeg koos ning rõõm on vaadata kui mu pojad kahekesi rõõmust kilkavad :)

Kirjutan siis natukene endast ka, tegin väikese värvimuutuse järjekordselt. Otsustasin, et must toon on ikka minu värv.